ei saa jääda ega minna

Ma olen nüüd juba mitu kuud kirjutanud oma väikesest naisekssaamisest igasuguseid asju. Ja et mille pärast see muutumine üldse..  noh, teadagi, ma tilpnen ikka samadel pidudel, inimesed on ikka sama purjus ja ma olen ikka sama armastatud ja sama vihatud. Aga ma pole ilmselt kunagi armastuse üle nii palju juurelnud – mõistuslikult! – kui käesoleval ajal.

Ma seisan sellel kulunud teelahkmel, millel nii paljud enne mind on seisnud ja ma näen enda ees kõiki valikuid, teoreetiliselt. Ilmselt olen ma umbes pooled neist ise välja mõelnud ka. Naisekssaamise juures on ilmselt üks iseloomulik joon see, et kujuneb välja mingi ideaal mehest, kellega tahetakse lapsi saada. Ja kogu see küpse nooruse protsess seisneb selles, et joostakse ogarana ringi, silmad ja suud väljajoonistatud, rõhutamaks, millise iluga meid on õnnistatud, otsides ja testides, kes selleks kõlbab ja kes mitte. Olgu, võib-olla on see nüüd liiga jämedalt öeldud, aga kas keegi oskaks siis  teiste sõnadega öelda, milleks see kõik.. mitte, et see oleks mõttetu, kuigi just praegu tundub küll nii. Õigemini – ma olen looduses ja selle käikudes veidi pettunud.

“Me istusime lauda ja vaatasime, kuidas pidu lõppeb ja inimesed ükshaaval tantsuplatsilt ära kaovad. Oiln oma legendaarsete saabastega sel õhtul piisavalt valu andnud ja pidasin neid olevat väärt  kohvikulauale asetamiseks. Mul oli lühike ruuduline seelik ja helesinised retuusid. Jalgu tõstes ma isegi korra mõtlesin, kas mu teguviis ehk siivutu ei ole, ent ei taganenud juba tehtust. Ja mis vahet sel oligi, mida ma seal linnas nende inimeste keskel tegin – head muljet polnud enam ammu võimalik jätta. Rääkides sõnadeta keeles olin mina terve õhtu vaikinud, kui Õiged Naised mulle tuld otsa panid. Ma mõistan nii hästi, et olen laps, aga seda enam imestan, kui lapsikult käituvad need, kes tegelikult minust vanemad, targemad ja muul moel suuremad on. See ajas mind juba alguses naerma, kui Naised oma seksikate ja kohati vormist väljas kehadega näitama tulid, kes on omad ja kes mitte, aga ma isegi ei naeratanud kordagi.  Provokaatorit on raske provotseerida.
Nagu kombeks on, ilmutab kogu tsirkuse peakangelane end vahelduva eduga kõikides kohtades, saades võrdväärselt kõigiga hästi läbi. Ta istus muuseas minu kõrvale, kui oli umbes pooled nendest, keda tervitada, ära tervitanud, ja jõi oma tavalist kokteili, oma tavalises riietuses ja tavalises süüdimatuses. Kui ta neid plasttopsis kokteile veel palju pole joonud, saab sellest kohe aru, sest ta on mu vastu väga vagur ja isegi ükskõikne, nagu mõni jänesepoeg, kes sinuga vesteldes vahepeal ristikheina näksib, ainult selle vahega, et tema joob tegelikult viina, mis on limpsiga segatud. Aga ta laseb mul ikkagi väga lähedale tulla, mis sest, et see on kõlarite pärast, mille all me istume, kuigi Naised üle saali seda kõike pealt võivad näha. Me oleme rahulikud ja vahetame tähtsusetuid lauseid.

Ma poleks sinna elusees viitsinud minna, kui poleks olnud ta venda. Asi on selles, et ma olen pidevas janus energiate järele. Ja vähe sellest, et ma ei saa teda oma põhiallikana kasutada, olen ma järjekordselt lasknud endal vaimustuda teineteisega veresuguluses olevate inimestega, sest igal põhiallikal on kõrvalallikad, mis ei ole üldse liiga palju erinevaid, vaid üllatuslikult varieeruvad. Ja ma vähemalt usun küll, et suudan neid inimesi, kui mitte teadmist nende sugulusest, enda jaoks eristada. Ning mul on õigus selle eristamisega ilma valehäbita ükskõik, mida peale hakata.

Igatahes otsa see pidu sai ja meelde ta ei jäänud, sest miski ei näi mind neil päevil enam uudsusega raputavat peale ta õe ja venna ja sõnade, mida ta ninast verd tilkudes sellel mõttetul ööl ütles: “Ma lähen täna magama ja kui ma üles ärkan, siis unustame teineteist ära,”  vajdudes mulle peale, ise mu jalgevahel, seal samas kohvikus, Naised alles ripakil, ning ma imestasin suuremaltjaolt ilma irooniata – “Miks me kohe ei või unustada, sa ei mäleta homme ju niikuinii midagi?” aga vastuse asemel küsis ta mult luba kusele minna.

kaardipakis on jokkereid

Mu elu on täielik hullumaja. Ma pole mitte millegagi käegakatsutava või korrapärasega mitte kunagi hakkama saanud ja ma ikka veel ei suudagi midagi sellist saavutada! Raamatujärgsed lained on viimasel ajal päris hullud, ekstreemselt postiviisedhullud, niiet mul kammib konkreetselt ühele ja teisele poole korraga, sest ma olen olnud nii nii paha laps ja ma saan nii nii palju kiitust, just nimelt s e l  samal ajal kui ma niiii nii paha olen!! Ma ei ole viimased nädal aega peaagu üldse ülikoolis käinud, pole isegi piisavalt (kuigi siin pole piisav ka kunagi piisav) raamatuid lugenud, aga kirjandus ise on nii igapäevane, nii põhiline ja keskne, et oleks isegi veider öelda, et ma kirjanduse – oma erialaga – ei tegeleks. Aga see on nii tõeline, millises kontekstis mina kirjandusega isikult olen, päriselu kirjandus mitte kirjandusteooria luule- ja proosatekstianalüüs (mis on ju tegelt ausaltöeldes asjalik asi ka). See on päris ringkondlik, päriselt ka ma tean neid inimesi kellest me räägime, kelle teoseid me mainime.. noh, mõndasid isiklikult! Ja kui ma loen oma tekste kaks korda päevas võõrastele inimestel mingis võõras kohas koos inimestega, kes juba ammuilma on inimeste jaoks kuhugi jõudnud siis ma imestan ja mõtlen, miks mina seal olen, mis tähendab andekus? Sest ma ei ole mitte midagi õppinud mitte kunagi mitte kelleltki üldse, välja arvatud mu armunudolemine, mis on ainuke, mis mu tähelepanu on köitnud,  aga kuidas see järsku mingi andekuseni võib viia? Kas see on tõesti võimalik?

Ma ei usu. See võib olla nii, et keegi ei saa tegelt pihta, milline ma olen, sest me ju õppisime(!) ma ju rääkisin ka, et kui miski saab kirja, on see teine sellest, milline see suuliselt – päriselt – on. Ma lihtsalt ei usu eluilmaski, et selle millegi taga, mis neile Tõelistele Kirjandusinimestele meeldib, seisaks mina. Ei, see on keegi teine. Aga kuna sellest, mis oleks justkui minu loominguna nendeni jõudnud, nii vaimustuses ollakse, võtab päris põlastusväärne mina selle au kõik omaks ja unustab selle.. mingi looja või asja, mis seda toodab. Tõeline kõnts saab pühitsetud kui mingi teise diemnsiooni kunstnik ei tea au ja kiituse mõistetki, sest see pole oluline – see ei annaks talle midagi juurde, isegi kui ta midagi neist väärtustustest mõistaks.

Sest ausalt – kui sa mind päriselt näeksid.. Ma pole mingi lahe ja huvitav luuletaja. Ma olen lihtsalt haige psühh, kellel on rõvedalt kinnisideid ja paranoiasid, mis ei lase tal asju teha korrektselt, lineaarselt, mõistuspäraselt – nii, nagu peaks, nagu oleks kõigile, eriti talle endale, parem. Miski lihtsalt ei lase! Kõik muu siin maailmas on huvitavam kui kohustused (isegi kui need on vabatahtlikult võetud – kui end millegagi siduda, seonduvad sellega ka kohustused) ja mõnes mõttes olen ma kohustustele sellepärast isegi tänulik, sest nende pärast saan ma aru, mis on huvitav.. Muidugi on teistsugused kohustused, mille kohta me ei ütle kohustus, sest see on loomulik – mitte loodud, vaid tekkinud – nagu sõprus, armastus..

Ma ei tea, hiljuti on tekkinud mul tundmusi, et tahaks lihtsalt narkootikume teha ja keppida. Käia pidude ustel ja küsida kõige süüdimatumal iseenesestmõistetaval toonil “sa ei tea, kes ma olen?!” kuigi ise teades ülihästi, et keegi ei peagi suvalist inimest tänavalt teadma, aga tahtes tunda võimu sellest, et meil on jõudu inimestegamanipuleerida. Ja kuigi see näib nüüd olevat ülbuse tipp, milleni küündida, olen ma selle aasta sees nii palju õppinud, et tapa või saad tapetud juhi või ole juhitud. Ja kui peaks tõesti juhtuma, et ma saavutan millegipärast mingi tuntuse, kavatsen ma seda kuritarvitada igal võimalikul viisil. Ausalt öeldes olen ma sellest juba ammu mõelnd, Eestis pole see ju nii keeruline, aga see tundub olevat ülemõistuse lõbus, sest inimesi on nii lihtne rööpast  välja ajada. Eks ma kandsin vanasti Tamsalus harja ka poolenisti sellepärast, et näha kui lollakalt inimesed reageerivad – nagu testides, kes kui loll on. No ja ma sain mis tahtsin – mutid vahtisid mulle sadu meetreid järele. See oli täiega naljakas!!!! Sellise efekti jaoks olen ma paljukski võimeline!
Ja need mutid ka, kellele ma lugemas käisin! See on ikka nii hull, neil hakkavad käed värisema kui ma avalikult ja nii nimekate tegelastega koos sihukesi roppusi julgen öelda!! Mu eesmärk pole luules mingit perfonksi teha, see on ainus asi, milles ma 100% aus olen, ja sellepärast kohkusin ma peale nende tõsiselt solvatud süüdistusi üsna ära, aga.. mis hull asi on selginud.. mul on poolehoidjaid. See on päris rets, kui keegi minu kaitseks välja astub. Ma ise ei vaevu enam nagu eriti teadlikult mässamagi ja veel vähem viitsin ma end kaitsta, kui keegi mu maapõhja neab. Ma hakkan kohe emotsioonist ajendatult käituma – sõimajalt tuleb mingi räme energialaks ja mul kammib see igasuguse mõistuse ära. Aa no võib-olla.. võib-olla kohati ma vist ikka kaitsen ka, ma ei tea, neil päevil juhtub harvem, et keegi mulle midagi ütlema tuleks. Kaitsemehhanismid ülbuse, külmuse jm näol on juba praktikas sees niikuinii.

A see on lahe, ma tahan inimesi raputada, täiega raputada, täpselt nagu kooliajal harjakandmisega. Ma ei tea midagi lõbusamat julgusest lolli mängida. Ja mitte ainult lolli! Kõike on võimalik mängida!! Elu on nagu teater, mulle hakkab niimoodi iga päevaga aina rohkem tunduma. Eile ma avastasin süütu prantsuse litsi karakteri. See oli sellepärast, et ma ostsin reedele omaselt kaltsukast uusi riideid (milline õudne allakäik, ma käin iga reede oma õppelaenu eest, mida ma ei tea kuidas tagasi pean maksma, riideid ostmas!!! ja ma olen sealjuures nii õnnelik!!) ja sain täpselt sellise kombo. Ah, tegelt see on veits hirmus, et eri kunstiliigid hakkavad mu sees hullumeelse hooga korraga põimuma. Kus üks lõpeb algab teine. Mis inimene must niimoodi saab? Ma olen ka tähele pannud, et näiteks muusikastiilidega on aastate jooskul läinud asi küll väga kiireks: alguses ma ei suutnud nädalate kaupa ühest stiilist teise minna, aga nüüd on see ainult minutite küsimus. Juurde on lisandunud teatraalsuse, filmi, moe, kirjanduse ja kunsti aspektid. No vatafakk sellest kõigest tuleb maitea kas see üldse kuhugi kõlbab.

kas ma tean, mida ma teen ja kuhu ma lähen

Ooo teadmiste koorem on raske! Seda enam, et kõik nii neetult huvitav on. Kui kaua jõuab üks inimene endasse kõike imeda? See tsiteerimine ja viitamine on tänaseks õhtuks mind täiesti ära väsitanud ja ma tunnen väga, kuidas kaks nädalat mitte piisavat väljaskäimist end tunda annab. Võib-olla on see minu jaoks isegi Tartu probleem (või on asi hooajas), et pidevalt toimub nii palju, et ei jõua üldse igale poole, kuhu tahaks, sest tihti jääb lihtsalt jõust, ja ajast rääkimata, puudu.
Olen hakanud hindama pinnapealsete suhete tähendusetut ajaviidet.

Ja kuigi ma olen lasknud lahti nii paljudest kätest inimstega, kellega olen tahtnud seotud olla, avastasin ma end ühel ööl paaniliselt ema igatsemas. Ema sümboliseerib sellest peale mu jaoks usaldust. Ma olin väga kurvana magama jäänud ja mingi ühikamöla oli mind üles ajanud ja nagu neil puhkudel kombeks ei jäänud ma uuesti sügavasse unne, vaid kõik jooksis oma hoomamatuid teidpidi mu pähe ja mõnikord ma lihtsalt ei suuda.. et terve selle aasta pettumuste jada on just praegusel perioodil mulle kohale jõudnud, vajudes mu peale nagu tonn betooni ja nii ma nutan, nutan, nutan .. see on nii tobe ja valus. Ometi ma tean, et see läheb mööda, nii kui ma sellega harjun. Ja ma harjun inimesi mitte usaldama, mis on suurtele inimestele kombeks. Nii me kasvame, tahad seda või mitte.. Aga sellel on ka, ma ei tea kas see on õige sõna aga häid tagajärgi. Et ehk olen ma nüüd ise rohkem vait ja ei riku selleläbi asju ära. Aga ma muidugi ei jää vait, see ei ole mu loomuses jätta asju endale, vaid see kulmineerub ise kõik loominguks. Võib-olla just kõige enam elamise kunstiks, kus areneb paremini mõni teine keel peale sõnade.

Kui kohutav asi eile juhtus!
Ma käisin tudengifilme vaatamas raamatukogus ja seal oli see mees, SEE mees, kes oli jumala selle Teise mehe moodi! Vähemalt mina nägin esimese asjana sinna ruumi sisenedes nende füüsilist sarnasust ja esimese laksuga armusin kohe ära muidugi, aga mind hirmutab tõenäosus, et kuna ma olen nüüd sellist inimest üldse kohanud, hakkan ma teistes ka ainult teda leidma, sest  ma alateadlikult otsin ainult Teda. Eriti halb on see selle pärast, et ma jätsin ta oma südames m a h a!!! Sest puhtad tunded on ebaausad!!!!! Neid vabsee ei huvita, kas sa armud mingisse troppi või mitte. Õnneks ma saan sellest aru, ma käin juba ülikoolis.

aaah, vana hea grafomaania

Korrates kuldset tõdemust – kirjutamine ainsana on veel AUS.  Sest need mängud, mida me mängime, pole seda juba ammu. Ja tänu inimestele, kel on rohkem mõistust, kui minus emotsionaalsust, saavutan ma kohati väga suurt vabanemist. Noh, suurustamine on ka muidugi.. minu teema, aga! täna on nii ja praegu tunnen just sedaviisi  ja ma leian, et see on väga õige.

Mõnikord ma loodan siiski, et kõigist neist tekstimassiividest on kokkuvõttes mingi kasu ka. Vähemalt seegi, et mu käsi on etüüdidena romaanivalmilt soe, sest ega need identiteedi- ja emotsioonisoigumised kedagi praegu veel ei koti küll. Pean leidma mingi konstruktiivse väljundi soigumistest lugudekirjutamiseks. Ilma valehäbi ja lugeja peale mõtlemiseta.

:

“Ma tulin saalist üksinda ära, jättes sõbra maha, mäletamatagi, kus ja kellega ta olla võib. Ilmselt koos mu teise tuttavaga mingit nõmedat bändi vahtides, mis oli täielik sitt ja pilves peaga saan ma neist asjust eriti hästi aru. Mul oli kaamera kaasas ja olin bändi vaatamise/kuulamise asemel terve aja pilte klõpsinud, zuumides teda, kelles ma järjekordselt pettuma olin sunnitud. Seda tehes tundus mulle, et ta, vaadates terve see aeg, mis tundus sel hetkel terve igaviku kestev, täpselt mulle objektiivi, mis oleks nagu olnud kanal minu heakstegematu solvumise ja tema leebumistootava pilgu vahel. Kuid leebumist ei tulnud. Mul oli pohhui. Ta küll viipas mulle ehk korra või kaks pildistamise ajal, kuid ma ignoreerisin seda täie endastmõistetavusega. Ma ei pea minema, kuhu iga käsi mind kutsub. Lõpuks panin kaamera oma egiptusesinisesse suvekotti ja tammusin pidusinäinud platvormsaabastega välja. Trepist alla kõpsudes leidsin ma eikellegi muu, kui tema, keda ma tahtsin näha nii väga, et olin selle isegi unustanud ja sain sellest seeläbi suurema üllatuse. Naeratasin oma terveneva näoga õndsaimat naeratust kohtumise spontaanse õnne pärast. Trepist alla jõudnud istusin ma otsejoones kõigega, mis mus oli, talle sülle. Kandsin lühikesi musti pükse ja tumesiniseid triibulisi sukki kõrgete kontsadega – teadsin juba riietudes, et see ei saa talle mitte meeldida. Sülleistudes tundsin veel veendunumalt, et on võimatu ära põlata kedagi, kellel sellised jalad on. Küsisin talt vist, kuidas läheb, millele ta midagi tavapärast vastas. Ükskord ütles küll hästi: “Elu on elamist väärt,” – geniaalne tüüp, aga ainult siis, kui ta suu harva lahti teeb. Olin ta nägemise üle siiralt õnnelik ja high oli ka absoluutselt omal kohal ja õiges kulminatsioonis – mu tavaline eufooria oli mitmekordistunult segunenud armastusväärsusega ja ta tundus mulle nagu suur kaisukaru (kuigi ega ta mehena just suurt kasvu iseenesest pole) kes tahab kõiki lapsi kallistada. Ja mina tahtsin ka seda karu tol õhtul nii väga kallistada. Millegi tema poolt nii iseenesestmõistetavalt öeldu peale, mis mulle nii armas tundus, võtsin ma õrnalt ta pea ja surusin selle vastu end põske. Tavaliselt ei julgeks ma sellist asja ühegi inimesega teha, ükskõik, kui väga ma teda ka armastaks või kui pilves ma ka poleks.
Üheks hetkeks ma kainenesin. Tõusin püsti ja küsisin kõvahääleselt: “Mida ma teen? Kas ma niimoodi lihtsalt istusingi kohe siia?”  ja istusin ehmunult kõrvalolevasse tugitooli.”

hiljem

“Nad olid just esinemise lõpetanud  kui olime kõik korraga suitsuruumi sattunud, kuigi nii mõnigi neist üldse ei suitsetanudki. Esimesena leidsin ma eest tema, kui ma ei-tea-keda otsides just sinna suundusin. Seal on mingi kuradi lava nagu saunas ja selle peal, nagu ka põrandal, on istmed. Ta istus lavatsipeal olevas toolis mingi magava surnu poosis ja ei reageerinud ühegi mu hõike peale. Läksin lähemale ja puudutasin teda, korrates ta nime ja küsides, kas kõik on korras, mille peale ta midagi ei vastanud. Hetkeks ma tõesti kartsin, kuigi see pole esimene kord, mil ma ta niimoodi maailmast hüljatuna leian. Miks ta niimoodi teeb? Igal juhul oli mul tükk tegemist, et talt mingit elumärki saada. Ma ei mäleta mis, aga miski igatahes töötas. Ta vist ei tahtnud üksi olla, kui ma seda olin küsinud. Istusin sinna samma ja passisin niisama, püüdes aru saada, mille pärast üks inimene nii haiglane on. Ükskord kui me niiviisi kahekesi pargis olime, peale seda, kui ta oma sõbralt peksa oli saanud, oli ta samas, või ehk isegi hullemas seisus. Nagu mingi täielik inimblokaad – ei ühtki sõna ega mõistusel olevat liigutust. Tundsin end siis ja nüüdki ühteaegu nii üleliigse kui vajalikuna, sest kuidas sa jätad kellegi sellises konditsioonis üksi. On õõvastav kedagi sellises valus, mis on ta liikumatus ja mittemidagi evivas, kohati pisarais näos, näha. Ma pidin ta kõrval istuma ja mitte midagi tegema, mind oli vaja just sinna ja ei kuhugi mujale. Veidi aja pärast tulid tema sõbrad, minu tuttavad, ja ta sai end rohkem elule. Räuskas suure hurraa, mida ma olen tihti kartnud, sest sellest kõlab ikka nii hästi läbi see kriipiv haigetsaanud teravus, ja istus lavatsilt all olevasse tugitooli. Jäi sinna jälle haige inimese poosi ja tegi vähemalt suitsu. Mina istusin lavatsil edasi ja mingisugune tüüp, kellega ma mingil soolaleival vist kõrvuti olin istunud, tuli minu juurde ja hakkas suht haiget paska ajama. Või õigemini mitte ajama, mis oli isegi hirmuäratavam, sest ta nii väga püüdis mulle oma väga paljude küsimuste seast, mida ta mult küsida tahtis (nagu ta hiljem väitis) välja valida paari sobivat. Ta püüdlused olid ilmselt head, aga situatsioon oli piinlik ja meenutas mulle mind ennast, kui ma võõraste poistega kohtuma hakkasin. Võimalik, et see oli isegi veel piinlikum, mida see tüüp punnitas, sest ühe esimese asjana ütles ta mulle midagi umbes nii lolli, et tal on mu ees aukartus  mu kuulsuse pärast. Veidi aega lasin ma tal siis enda kõrval mõelda, mida ta mult nende miljoni huvitava küsimuse seast küsida tahaks, kuni mul enam absoluutselt huvitav polnud ja ma küsisin sellelt all istuvalt elavalt surnult, kas ta minuga täna öösel magada tahab. Vähemalt oli ta vastus lihtne ja aimatav.”

Võib-olla on mäss skisofreeniline.. kui sa tungivalt keelad endal mingit väga tugevat tunnet tunda, tunned sa seda siiski sellevõrra aina tugevamalt, ET sa seda tunda ei tohi. Ma kahtlustan, et see võib olla tingitud asjaolust, et.. kui oleks mingigi tõenäosus, et ma võiksin kõiki tundeid tunda, mis mu sees on, ei oleks mu vajadus neid tunda vist küll mitte nii suur…

Ja mida kuradit peaks tähendama “sa oled ilus ja mulle meeldib sind keppida, aga üks asi on veel ja seda ma ei ütle”?!

vennaarmastusest ja muust

Viimasel ajal on olnud väga palju neid hetki, kus raskuste reaalse kaalu teadvustamine ja nende ületamine tundub ülemõistuse keeruline. Ja üle mõistuse pean ma silmas keskkooliaegu, kus on kaheldav seegi, miks mingid raskused vajalikud on. Mõistan muidugi hiljem alati, et raskused, mille ma ületama pean, seisavad mu ees paratamatusena ilma, et oleks võimalust neid eitada ja neis kahelda – kui blokeerivad mu funktsioneerimist, on tegu minu asjaga – minu südameasjaga – millega ma tegelema pean. Kõik muu on jamps ja ma unustan seda liiga tihti. Ma olen siin, ja elus üldse, et võtta sellest, mida ma teen, seda, mis mind täiustab.
Ja muidugi võib elu lõpuni minust kauem elanud inimestega vaielda selle üle, kas ma tunnen ikka ära selle, mis mulle tegelikult hea on. Kuid kas nemadki teavad? Kogemus ei garanteeri universaalsuse mõistmist.

Ma ei tea, kas inimeste pelgust saaks nimetada iseenda leidmiseks. Ega ikka ei saa vist küll. Coco Chanel ütles kunagi, et meeste jaoks leitakse üksinduses iseennast, naise üksindus aga hävitab. Aga mina ei tunne hävimise ees isegi kabuhirmu. Mu ainus hirm, ja kurat võtaks ma ei saa aru, miks minusuguses lapseeas sellist asja üldse on võimalik mõelda, on see et ma jään ellu üksi. Et ma ei koge suurimaid traditsioone (mis on iseenesest ainult vormilt traditsioonilised) mis seda maailma üldse koos hoiavadki – armastus, sünd, perekond – ülim kuuluvus.
Ma muidugi teadvustan, et mu pereliinides on seda asjatut muretsemist nii palju esinenud ning ma olen isegi enda üle tagantjärele naernud, aga mõne koha pealt on täppi ka läinud..

Pärast laupäeva õhtusest uinakust ärkamist, olles näinud jäjekordselt täiesti valet kiimalist und (mitte fakti pärast, et kiim oleks vale, vaid mis inimestega seoses see isegi unenäos seotud on) hakkasin ma köögis millegipärast mõtlema, et äkki ongi rohkem vajalik hoida meestega häid suhteid, sest, türa ma ei ole mingi feminist eks, mehed ON domineerivam sugupool. Ja ma ei saa aru, miks nad siis ei võikski seda olla, nad on ju ometigi lahedamad kui naised, kes on nii äbarikud, et nendeta hakkama ei saa. Minu meelest meeste poole tasub hoida, neile tasub meeldida, sest see on kasulik nii mitmelgi viisil. Mis kasu on naistele meeldimisest? Sa tunned, et kui sind kadestatakse su mingi omaduse pärast, siis oled tegijam? Pask. Ma olen naistest lõplikult üle (jessss kuidas mulle meeldib dramaatilisi punkte panna, olles ise samahästi kui pubekas, kellel on ülepäeva mingi revolutsioon) ja ei tunne absoluutselt mingit igatsust otseselt nende kui soo järele. Kui igatseda, siis inimesi, aga viimasel ajal ei tee ma sedagi. Võib-olla kui ma midagi üldse igatsen, on see soojus, tingimusteta soojus, mida elus suudavad pakkuda väga vähesed inimesed. Saan läbi selle aina paremini aru konkreetsete inimeste tähendustest minu jaoks. On neid häid inimesi, kes evivad soojust hetkeliselt – ja nendega kokkupuutudes teevad nad seda tihti -, aga on ka neid, kelle poole saad igas hädas ja alati pöörduda, teades, et südamel hakkab kergem. Ja ma pole nii ammu südamelt maha rääkinud.
Ja ausalt on mul siinsamas piinlik oma egoismi pärast. Aga nemad? Kas nemad ei taha mulle kunagi rääkida kõike ära? Kas nad teavad, et nad võivad? – Nad peavad teadma. Kuidas muidugi saaks..  Ma pean silmas kahte inimest – oma ema ja vanaema – ainsad naised, keda ma ei karda. Väga veider, et kui enne tundusid tüdrukud mulle turvalistena, siis nüüd on isegi mehed ja poisid turvalisemad kui  n a  i s e d. Ja kõik tüdrukud on nüüd enam-vähem mehikeppivad naised, kes võivad sulle noa selga lüüa. Jumala kindlalt oleme me nüüd puhtuse kaotanud. Selle juurde enam juba tagasi ei pöördu. (Ja ma mõtlen just seda, et naised teevad kõige rohkem teineteisele rõvedusi, mitte niivõrd inimestele üldiselt. Inimesed inimeste pärast mulle meeldib, ma armastan, et nad on olemas.)

Mul ongi nagu kaks ema olnud terve elu. Alguses oli 40 aastates ja nüüd on ka. Isikud on ainult teised. Ma sündisin siis, kui mu ema oli umbes sama vana, kui mina praegu. Ja lapsed teadagi ei kasvata lapsi. Enamus aega hoidis mind vanaema ja kui midagi oli halvasti, tegi alati tema selle heaks. Mitte, et mu ema üldse midagi ei teinud, aga ühte teisest mu titeeas erladada ei saa. (Muide mu vanaema abiellus kaks korda joodikuga ja mul kaldub olema sama tendents armuda kirglikesse salajoodikuisse.) Nüüd, kus ma vähe vanem ja vähe rohkem inimene kui laps olen, on saanud mu emast emana mulle sõbranna. Vanaemast aga.. pihiisa või.. ilma liialdusteta kõige parem inimene maailmas. Ta on Halastaja, tema juures olen ma kõige kurja eest kaitstud ja mitte keegi mitte kunagi ei saaks vist seda tunnet minus tekitada.. Ma tahan kunagi olla just nii hea kui tema. Kuigi just oma headuse pärast on ta nii palju sitta pidanud taluma..

Mind kurvastab väga sügavalt just see, et ma tõeliselt tunnengi, et peale nende ei ole miski raudkindel. Ma tean, ma tean nii hästi, et ma pean olema tugev ja saama tugevaks, iseseisvaks naiseks, et ma hakkama saaksin. Et ma ei peaks enam teistes pettuma, sest ma ise olen neid liialt usaldanud, liialt eeldustesse uskunud, mis minu poolest iseenesestmõistetavad on olnud. Mingeid eeldusi pole.. tõelist armastust.. ah, siin hakkaksin ma kohe kibedalt kõlama, muidgi midagi veel on. Kasvõi mõned remarquelikud poisid, kes mulle öösel tuppa vajuvad. Kus ei ole liiga palju poosi, alkoholi, draamat, vaid pigem midagi, mida isegi saaks usaldada.. ma mõtlen seda nii: nemad ei saa kunagi niiviisi haiget teha kui tüdrukud. Tüdrukute puhul olengi ma just liiga palju eeldanud, et me jääme teineteise jaoks truuks, kui poiste puhul pole see mingi kategooria, milles ma mõtleksin. Nendega on siin ja praegu tõeline ja selles puudub  tingimus vedada seda edasi või tagasi üleüldise jagamisena, mis naistele nii omane on. Fucking sädistamine, nagu mingi püsisuhe kus igal liigutusel on kaal.
Mul on piinlik, et naised oma loomuliselt on sellised, nagu nad on. Ja ma saan ju aru ka mingitest asjadest, isegi olen ju naissoost, ja sedaenam ongi piinlik. Mu esimene valik praegu on olnud naised ära põlata, kuid edaspidi tahaksin ma endale tõestada, et saab ka muudmoodi. Armastada, hoida, olla truu.

_

Umbes nii 10 korda päevas suudan ma juba kindlalt öelda, kas vihkan või armastan. Praegu vihkan. Ilmselt kohe jälle armastan. Ükspäev oli ka täiesti pohui! Võib-olla on kogu see teema mu mingi taoistlik proovikivi, kus ma olen määratud puudutama armastuse piirjooni. Ma poleks isegi uskunud, et need nii avarad võiksid olla – ju sellestki kogu see ülejäänud maailmade kokkuvarisemine sealjuures. Mul pole selles teemas enam ikka mitte midagi kaotada ja ma pean, rääkimise asemel, mida ma teha pole saanud, välja kirjutama kõik sümbolid algusest peale, mis tunduvad mulle (võib-olla praegu tekkinud armastavate minutite jooksul) täiesti ebatavalised ja isegi ideaalsed.

ravi stiilinäide

Miks ma peaks kõike endas hoidma, nii halba kui head, mille kuradi pärast ma peaks, kui see ei mahu mu sisse, et ma nii kuradi väike olen. Kuradi väike, alati liiga väike, liiga imelik, liiga liiga, liiga emotsionaalne, liiga traagiline, liiga tõmmake kõik nahui. Ja türa ma tean küll, et need on ilmselt mingid värdjad hormoonid jälle selle värdja haiguse ravi pärast, et ma jälle uluma kukun, aga sellega seoses tuleb kõik halb korraga ja istub mulle peale, mul pole isegi jõudu, et enam nutta, tähendusetud pisarad jooksevad mööda põski alla nagu sul endalgi, kui sa järjekordselt nii sõnuseletamatult perses end tunned olevat.

Ega lihtsamaks elus midagi aastatega ei lähe, eriti veel sellepärast, et aastatega lisandub tarkus. Lõpuks oleme targad introverdid ja naerame kõikide asjade üle – väga tore. Putsi, mina ei jõua naerda kogu aeg. Ma tahan naljal ja tõelisusel vahet teha. Midagi peab veel päris olema ja ON ja miks peaks seda naerma.

Ja nüüd ma olen veel mingi lits ka lisaks kõigele, et ma täiesti valet inimest armastan. Ise saan jumala hästi aru, et jumala vale on. Elusees ma ei julgeks sellisega koos elada, koos surra, koos armastada. Aga see Miski ei küsi, Miski on ja paneb mind tundma, et ma võin igaviku lõpuni oodata ja mitte kedagi teist samasugust enda suhtes tunda. Mul on isegi tunne, et ma olen paremat väärt, aga ma ei saa loodusele vastu minna. Armastus ei ole kunagi täiuslik, ainult tunded vist on.
Ja ma vihkan seda, et me elame sellises maailmas, kus peale selliste asjade väljaütlemist pean ma kahtlema, kas neid avaldada, sest keegi on võimeline nende üle naerma. Nagu mul endal ei oleks piisavalt sitt, et sellega enda sees elada ei suuda. Ma ei jõua keegi teine olla, miks ma pean üldse pingutama.

Kuigi ma tunnen end nagu 13aastane, ja see on haiguse pärast ajutine, aga regulaarne nähtus, ei tahaks ma täna öeldud sõnu homme kahetseda, isegi, et ma praegu vihkan kogu maailma absoluutselt mitte mingil põhjusel. Ma tahaks kõiki lihtsalt sirgelt ja sügavalt putsi saata, sest maailm on rõve ja kogemata, juhtumisi, on mul see armudilemma jälle kuskil peas või südames, maeitea, ja ma saan kõik selle kaela ajada. Kõik on värdjad, et ma ei saa seda keda ma tahan. Mina, sina ja eriti see, keda ma tahan.

__________

Jaa see on kohutav ma tean skisofreeniline, et ma saan aru millist sitta ma suust välja ajan, aga ma tunnen neid asju ja nii nii nii halb on, kõik on nii kohutavalt halb. Ma olen nii segaduses ja miski ei aita. Loodetavasti on hommikuks kõik möödas, tavaliselt on hommikuks kõik möödas ja ma saan õnnelikuna normaalse elu poole tagasi pöörduda. Nii sitt on ikkagi! Kuidas saab kedagi nii palju armastada ja vihata korraga?! Ma ei saa üldse magama jääda enam, sest ma üritan aru saada, kumb emotsioon on tugevam. Kui ma üldse mingile lahendusele jõuan, on selleks luuletus tingimusteta armastusest. Nahui siukest asja vaja on. Kõige hullem on see, et ma isegi ei tunne ennast litsina, kuigi mu identideedi arenguetapis on litslus(!) ihuvälgutamise ja provtseerimiseesmärkidega küll omal kohal, aga see käib pigem enese piiride kompamise ja ühiskonna üle irvitamise alla, kui taotuslikult mingi teise naise mehe keppimises keppimise pärast alla.

Kõik on rõve pange ennast põlema. 5 kuu pärast muutun normaalseks.

uued eluideed

Mingi osa minust on vist inimeste suhtes alla andnud. Ma ei viitsi, ei taha end enam pettumise peale raisata. Mul on kõrini sellest, et iga teine mu kõrval on võimeline mind üle laskma. Ja kas mul on üldse õigus nende või selle peale pahane olla? Kas mul on õigus kelleltki jäägitut toetust nõuda? Sest viimasel ajal (mitte aint sellepärast, et ma end liiga debiilikuks olen suitsetanud) olen ma eriti otseselt aru saanud, KUI egoistlik ja ülbe ma olen. Ja esimest korda elus on mul selle pärast südamest häbi. Ma ei taha mitte kunagi kellelegi negatiivseid emotsioone tekitada, ükskõik, mis konditsioonis ma olen. Tean, et minu labiilsuse juures on see ülimalt idealislik asi, mida öelda, aga selle poole tahan ma vähemalt püüelda. Mul ei ole õigust kellessegi sitta enesetunnet jätta, kuigi minusse seda jäetud on.

Popdada kunstnik ütles mulle, et peaksin elus pehmem ja luules karmim olema. See mõte on mind mitu kuud kummitanud. Üldselt tunnen, et hakkan karmusest välja kasvama ja praegusel nukkumisperioodil oma elus, kus ma puhastun ja päriselt endale mõndasi baasteadmisi tunnistama hakkan, mõistan,  et tõenäoliselt olengi ma oma pärisloomuselt (mis on enesekaitseks vist ikka väga sügavale ära vooderdatud) üsna pehme ja neutraalne karakter. Muidugi saan ma seda avastada ainult siin – Tartus – sest siin on mu kodu, mu kuulumine, kõik, mis minus on hea. Ma ei taha seda kohta niivõrd ülistada, mis võib praegu nii tunduda, sest kontrastid ühest teise on nii suured, vaid ma olen südamest tänulik, et saan siin jälle olla. Päriselt olla ja elada. Sest see on normaalne kasvukeskkond. Nagu minu oma kasvuhoone.

Ah, ma ei taha öelda, et tahan olla parem inimene, sest see kõlaks liiga üllalt, liiga suurelt, aga oma sisimas pean ma omama suuri ideaale, et mul oleks millel rajaneda. Tunnen, et ei peagi enam kõike nii otse kõikidele näkku karjuma, sest ma ei pea end enam kehtestama – ma võin niisama ka olla. Ja nii mul tekivad iseenda saladused, nagu see ülalmainitugi paremast inimesest. Veel loomuomasest edevusest kirjutan neid vahel siia. Ja millekski on see ilmselt vajalik ka. Tean, et masse ei hakka ma oma tegemistega kunagi pöördesse ajama, kuigi mulle väga väga meeldib sellest fantaseerida (unistused on minu jaoks seda magusamad, et tean, et need ei teostu – nad ei saa kunagi tühistuda) ja oma punaseid platvormsaapaid jalgapannes mõelda, et vallutan nendega ükskord veel maailma. Panen nad jalga, lähen välja ja mõnes mõttes juba olengi vallutanud. Iga kord natukene. Aga ega ma ei tea ka, kuidas see käib – mul on ainult tunne, et seda peaks kindlasti tegema. Ja ma tahan olla päris minaise selle kõige juures, niimoodi, et ma ei puruneks enam algosadeks ega talluks teadmatusest väga habrastel asjadel. Tahan maailma näha kõrvalise vaatlejana, ent vajan end tunda vahete-vahel silmapaistvana, sest ikka veel on mul vaja millelegi oma olemasolus tõestust. Võib-olla just sellele, et ma olen lihast ja luust, et mul on hing – kõik nagu teistelgi. Selle pärast ma tahan vallutada särades ja vallutada vaadates.

Aga ma olen kuhugi jõudnud, ausalt ma olen. Mingi sõltumatuse juurde, kasvõi armastuses. Ma tean, et ma armastan ja  t e a n absoluutselt ja iga oma keharakuga, et armastatut ei saa puuri panna. Võib-olla armastus ise, jah, armastus ise oleks nagu puuris – minu südame puuris – ja ta on seal kindlalt, sest ta peab seal olema, see on  l o o m u l i k. Idee linnust on puuri märk, mitte linnu vangistamine – selleni on mu armastus jõudnud. Seal samas ma vihkan ja ihaldan seda lindu, näen nii suurt potentsiaali ja nii vähe perspektiivi, nii suurt jõudu ja nii suurt paratamatust (meist) minust sõltumatute asjaolude suhtes.
Me õpime koolis, et kui suuline pannakse kirja, siis see muutub, aga kui ma üle tüki aja oma mõtetest midagi kirjalikku koostan, võtab see ka kohe hoopis teise kuju. Minu sees on kõik nii sassis ja laiali, ma avastan iga päev midagi ja need asjad muudkui kuhjuvad mu sees, nad ei kao mitte kuhugi, nagu ei kao inimestelt saadud energiad. Mind hämmastab tegelikult, kuidas kõik maailma inimesed ei tegele loominguga, sest kuidas nemad siis need energiad, mida me ju kõik tajume, endast läbisünteesituna välja kannavad? Ükski inimene pole ju käsn, niimoodi jääb haigeks ja sureb ära, kui kõik enda sisse jätta. Aga kõigil inimestel  vist on omaenda kanalid, mis neil elada aitavad. Ja kui need kanalid ei tööta või kui neid kanaleid pole, siis need inimesed on haiged. Ja võib-olla jäävad nad sellepärast füüsiliselt haigeks ja kui nad ei vaata enda sisse, siis nad.. surevadki ära? (Kas selline surm on loomulik või ebaloomulik?)

_

Näen ikka veel hulle ja ennatlikke unenägusi, mis kohati dikteerivad mu päeva tuju. See on hullumeelne, mida alateadvus ikka rämedalt tahab, et ma endale tunnistaksin ja ma näen, nagu ma vanasti isa kohta nägin, kuidas ma mõnda lähedast ikka väga rõvedalt sõiman, kuigi ega need vead mu mõistuslikus teadvuses nüüd nii hullud ka olnud pole. Ja need unenäod kestavad nii kaua, kuni ma endale asjad selgeks mõtlen – nii emotsionaalsel kui ratsionaalsel tasandil. Ja kui ma mõnda poissi veidigi ihaldan.. noh, hullumaja. Does the body rule the mind or does the mind rule the body?

Lõppude lõpuks ja kõige enam oma kunagi avastatud avastusest üldse imestab mind see, kuidas on ühel inimesel võimalik teisele anda nii palju, olemata sealjuures isegi minuga mingis otseses kokkupuutes juba mitmeid nädalaid. Ja mul on sealjuures tunne, et see võib kesta, kuid.. ehk isegi aastaid?
Vahel ma kardan, et olen vampiir.

Ma mõtlen armastusest kui loomast. Väiksest metsikust loomast, nagu nad on – kassipojad ja jänesed.. loomupoolest rahutud. Võib-olla täiesti lollaka iseloomuga, tahumatu, räpane, aga ikkagi päris. Nii päris, et külmavärinad jooksevad üle selja. Mõte kassipoja omamisest on hea, sest ta on nunnu, aga reaalsus on alati teine, kui külas olles tekkinud vaimustus. Võib-olla on mehed nii kaua ihaldusväärsed, kuni sa neid ei oma, vaid ihaldad mõtet neid omada. Täpselt nagu kohvigagi – suudad väärtustada seda, mida sul pole, kui sul selle järele isu on.
Nii ma siis mõtlen talle, keda ma armastan teistmoodi kui teisi ja tean seekord paremini kui kunagi varem, kui mõttetu see on. See puutumine või mittepuutumine, ihaldamine ja mitteihaldamine. Kuid mäletan siiski, et lähedus lööb õitsele selle, mis südames juba ununema hakkab.

tagasi tooreks, vähemalt korraks

Ma ei kavatse jääda ega pidevalt olla mingi halisev hingeline eit. Ma olen normaalne inimene, saan asjadest üle ja kokkuvõttes tahan kõige lõppedes naerda, mõnikord ehk isegi irvitada. Mitte küüniliselt, aga pigem haletsevalt. Ja seda mitte enda suhtes.

Mina mõtlen oma elust ja sellest, mis minuga toimub, kui suurest võimalusest. K õ i k  on võimalik, kui ma tahan. Options never close. Ja neid, kes tahavad uksi su jaoks kinni hoida, tuleb vältida. Sõna otseses mõttes. Mitte keegi ei ole minu moraal või seadus ja selleks, et elada iseenda reeglite järgi, ei pea anarhisliku liikumisega liituma. Mitte millegagi ei pea liituma, kui on soov pidevalt otsida, sest mulle tundub, et otsingujanu ei kustu mitte kunagi ja mingisugune liit pigem pärsiks otsingute piiramatust.

Täna õhtul tunnen ma mingit erilist võitjatunnet. Täna õhtul olen ma ametlikult võitjana ühest järjekordsest mängust lahkunud, ja seda teadmisega, et suuremad mängud alles tulevad. Mind ootavad ees fantastilised võimalused ja ma kavatsen neid kõiki ära kasutada. Ma tahan olla kõik: lits, ema, narkar, kirjanik, geenius, idioot, võlts, tõeline, aus, kole, ilus, fantastiline, hirmus, hea, külm, soe, kuum, edu, allakäik, mõistmine, viha, armastus – ideaalne, sest ideaalis on olemas kõik vastandid, mis omavahel tõukuvad ja pidevalt energiat tekitavad.  Ma tahan maailma iseenda sisse imeda ja mitte kellestki sõltuda. Nüüdsest tahan ma olla iseenda tugevus, sest nõrkust olen ma piisavalt kaua tundma õppinud.

Ma võidan kõik haigused ja tervendan, mis murtud. Iga löök, mis mind on tabanud, saab pöördvõrdeliseks – ma tõestan iseendale valu hävingut. Ja selle kõige nimel võitlen ma iga neetud päev. Ma ei ütle, et mul ei  tule ette nõrkusehetki, aga ma murran end nendest välja, et teravalt ja sirgelt kõrgele sihtida. Ma olen kõik ja eimidagi.