ei saa mitte vait olla (PUUST JA PUNASEKS)

Et võtta üks kord ja põhjalikult läbi see kuradi NUSS mu “ebakultuurse” keelekasutuse ümber pean ma veel mõnd asja ütlema.

Esiteks – ma olen pärit tavaliste inimeste keskelt. Teiseks – noorte inimeste keskelt. Kolmandaks – ma olen ise noor. PROVINTS iseenesest pole mingi otsene õigustus või põhjendus, aga elu toorusega olen ma just seal kõige rohkem kokku puutunud ja rääkida jõhkrast VÄGIVALLAST ilusate sõnadega on naeruväärne. Trummi tuleb lüüa nii kõvasti, et kõik kuuleksid ja kui mõni arvab, et SEE POLE JU MEELDIV või – issand halasta – kultuurne, esteetiline siis.. no oled lihtsalt esteet kusipea ja selles pole mina süüdi, et reaalsus haiget teeb. Reaalsuse all kusjuures ei pea ma silmas seda, et kui ma ütlen PUTS, siis ma mõtlengi selle all naise suguelundit, näiteks kui väljendit sa oled putsis tõlgendada naise jalgevahel olemisena, siis kas see ei ole mitte märk VERBAALSEST PIIRATUSEST? Süüdistada kirjanikku piiratuses, kui ta julgeb kasutada roppusi on üsnagi samavõrdne piiratusest kirjutada ainult ilusaid tekste. On AUTISTLIK jääda kinni esteetilistesse piiridesse, kui ümberringi toimub mingi RÕVEDUS ja andke andeks kui ma julgen oma seisukohti  ja tundeid väljendada nii, nagu nad minu sees vahetult elu pealt nähes tekivad. Niiet tehke silmad lahti või hakake mu raamatuid põletama, sest ma VÕIN JA PEAN rääkima asjadest nagu nad mulle paistavad.

JA MUIDE, igal sõnal on rohkem kui üks tähendus.

a pohhui, mind võib võtta ka kui üht sitast punkarit, see on igatahes auväärsem kui mingi erudeeritud perverssus ja akadeemiline ajudekepp.

hüvastijätt 2

Mulle on jälile saadud. Kõik mu räpased saladused, jep, noor kaheldava väärtusega luuletaja. Ma hakkan erutusest tooli peal nihelema kui saan aimu, et olen kellegi jälle ägisema suutnud panna. Nii on alati olnud ja nii jääb ka.

Igav ei hakka.

Aa, ja muide ma ei ela juba ammu maal!

hüvastijätt

Ma ei saa enam. Mul ei ole vaja kedagi lähedale lasta peale sõnade, mis minus endas peidus on. Peale kõige, mis mu enda sees on – see ei saa mulle kuidagi vastu mängida. Ma ei taha enam mitte mingit lähedust peale mõndade üksikute õhtute spontaansuse, mis kaob sama kergelt kui tulebki ja ei seo mind mitte millessegi. Ma ei suuda ühtki igatusust ega pettumust enam kannatada, need on mu nii ära kulutanud, et see ei ole enam tervislik. Ei saa lihtsalt käia enam samu trajektore, mis vanasti, sest need teevad ikka samamoodi haiget. Saada lähedaseks, armuda, usaldada, loota, pettuda – see kõik lihtsalt õgib mu lõpuks ära, kui ma jätkaksin.
Sellepärast jätan ma hüvasti, et ma mäletan liiga hästi kui kõik oli veel hea ja seda, kui palju oli lootust ja usku. Aga nüüd tahan teha kõike, et sind ära unustada niimoodi, et kui me kunagi kohtuma peaksime ei käiks mu südamest enam valu läbi. Ma tean praegu, et kedagi mulle lähedasemat pole võimalik leida ja see avab mõnes mõttes paljusid sundimatuse uksi, sest ma ei pea enam meeleheitlikult otsima ideaali, kuna olen ta juba leidnud. Ma ei ole kellegagi midagi sellega võrdväärset tundnud ja ei usu, et kunagi veel suudaksin. Ma tõesti ei usu, et midagi tõelisemat sellest, mis oli kunagi juhtuks. Sellepärast tahan sind jätta, et ei suuda.

Mul on kõrini, et ikka veel kummitab mind see tunne, et peaksin end nooruse pärast õigustama, sest esimene lumi ei tule kunagi tagasi aga tead käige vittu, kust mina peaksin teadma, milline see kõige esimene üldse olema peaks. Mis tähendab ainuke, esimene, viimane? Pole olemas sellist asja. Olemas on ainult lähedus, millel on tasandeid sama palju kui maailmas inimesi ja.. seda lihtsalt kas on või ei ole.
Ja kui ma nüüd nutan, siis ainult enda pärast, sest kõik mis on mu enda sees on mu enda süü.

Ma ei kirjuta siia blogisse enam ühtegi rida.

Ma olen tihti selle nooruse keskel tundnud, kui vana ma tegelikult kusagil enda sees olen. Ja samal ajal tean ma, kui mitmetasandiliselt noor ja absoluutselt kogenematu ma olen, nähes, kuidas elu on alles nüüd oma uksi mu silme all irvakile on paotanud. Kusagil 13aastaselt oli mul mingil perioodil see tunne, et ma sündisin eile. Vanaema ütles mulle ikka, kui ma millegi äärmiselt elementaarsega jälle hakkama ei saanud seda vana väljendit “Eilne oled või” ja ma tõsiselt  mäletan kui reaalselt ma tundsin seal kusagil peldikuukse peal, et jah – ma justnagu sündisingi eile. Sellepärast elan ma praegu umbes 13aastase või nooremanagi, tehes kõikvõimalikke idiootsusi, mida vähegi ette juhtub, sest mulle on kaardid ette pandud ja ma ei või nendega mängimist endale keelata, sest see on panustamine millessegi suurde ja enneolematusse. Ma pean neid riske võtma, mitte kuidagi teisiti lihtsalt ei saa, pole võimalik. Sellepärast ma ei kahetse ühtki narkootikumi, ühtki armastust, ühki spontaanset juhtumist, et see PIDI olema. Need inimesed kõik on kuidagi SEOTUD kes mu ümber satuvad. Mõnikord ma mõtlen, et nad on kõik variatsioonid minust, iga minu tahk liigub ringi inimeses, kes on minu sõber või tuttav. Mõne tahk on suuremapinnaliselt kattuv, mõni väiksemapinnaliselt ja neil kõigil on ka samamoodi tahud nagu mulgi, mis on minu eest varjul, ent need võivad olla sarnased, mis minulgi, ainult, et ma ei ole neid endastki veel avastanud ja selle kõige pärast kokku olemegi me omavahel seotud.
Ja ma vajan seda, ma tahan inimesi, aga ma ei tea kohati, kas on õige neid asju tahta julgeda.

Ma tunnen vist mingisugust ürgset armastust praegu, mida ma ei suuda endale lubada. Tõsiasi, et see mind tabas viitab eakusele, arvan ma, ent kaal, mis sellel on ei ole mu sees olevale noorusele kohane. Sellest kõik need üüratud vastuolud. Ma ei tea, kas ma suudan kanda midagi nii tõelist, nagu ma ära tunnen. Varsti enam ei teagi, kui palju sel on pistmist isikuga, kes selle plahvatuse mu sees toimuma pani, sest see elab mu sees mingit täiesti oma elu ja ma muutun nii kiiresti, et ei jõua isegi jälgida.
Paljud mehed mu elus, just intiimses mõttes, on olnud mu õpetajateks, isegi, et ma pole neid sellena otsinud on selleks saanud. Ainult nemad on mind avama pannud, viidanud sellele Elu uksele, mille vaatamisest mu isu elu enese vastu aina süveneb. Ja antud juhul – kas see, mida ma praegu tunnen, on ürgne ja tingimusteta armastus või järjekordne õpetus (sest üks õpetus on teisest alati võimsam), mis mind jälle nii palju iseendaks teeb? Kas see naiselikkuse alge minus, mis oma teadmatuses kamandab,   et “kui sa siia ilma üldse kavatsed lapse sünnitada, siis PEAD sa seda tegema just selle mehega, sest ainult siis on su laps eluvõimeline” on ainult osa järjekordsest kogemusest?

Ju seda kõike näitab aeg ja aega mul noor olla justkui oleks. Aga miks kummitab mind surelikkus, kui ma isegi ühtki surma lähedalt pole näinud? Miks tabab mind mõnel ööl nagu täna teadmine, et mul ei pruugi olla eriti palju aega.. Ja ma pole kunagi varem kellegi elusolemise pärast reaalselt nii tõsimeelset muret tundnud, kui selle surematusele kalduv a mehe, keda mu ebaküps olemus näib eelsitavat kõigist teistest maailma inimestest.

Õige ja vale saavad määravateks ainult hetkedel. Ja isegi kui need hetked on, ja nad ilmtingimata ning alati ongi, ebareaalsed peab neis olema kõige täpsem eetikaindikaator, või kogu mu tunnetus maailmast on läbi ja lõhki väär.

See eduvärk hakkab mulle vaikselt pinda käima. Sain mingi kirjandusonu ettepaneku kirjutada essee luule subjektiivsest olemusest ja ta mitte lihtsalt ei kirjutanud mulle vastu “hea töö, tänan”, vaid helistas mulle ja ütles, et oo fantastiline. Et ma panen punkti asemel hüüamärgi. Nahui, ma terve keskkooli aja muud ei pandki kui hüüumärke ja järsku oldakse sellest sillas. Ja pluss veel see, et ma olen oma esimesed ülikooli eksamid HEADELE, mitte rahuldavatele või minimaalsetele, aga HEADELE tulemustele teinud. Aga oma esimese ja ainsa kasiinomängu ma ka peaaegu võitsin. Siiski ei tundu mulle see eriala värk mingi ülemõistuse pingutus olevat, vähemalt praegu, ja.. no ma ikka häälestan end sellele mingi nuss võib iga hetk hakata perse kütma. Mingi keeleõpe raudselt ja mingi.. türa kõik ei saa ju hästi minna, ma tean seda. Aga siiani veel läheb.
See kõik ei tähenda muidugi mitte midagi muud, kui et ma viin asjad uutele tasanditele. Enne ma muidugi üllatusin ka, et misasja, kui ma ei taha mehele minna, hakkavad mehed tulema ja kui ma ei punnita oma ajusid peast välja, saan häid tulemusi. Kuigi ma ei saa öelda, et poleks üldse vaeva näinud, aga et see vaev ennast ka tasus – see oli mulle uus. Nüüd tundub saavutusvõimelisus mulle igav, ma olen midagi endale tõestanud ja see ei paelu mind enam.

Kõik tuleb viia nii piiri peale kui võimalik.

Sellepärast ootan uut aastat ka, sest see peab olema kuidagi tervislikumas nihkes tänavusest. Ma olen alustanud kokkuvõtete tegemist kusagil iseenda sees. Noh, esiteks ma lõikasin ja värvisin juba juuksed ära. Ja seda vastupidiselt sellele arhetüübile milleks ma end kujundanud olin. Ma sain sellest nädalavahetuse teemast ikka sellise valgustuse, et mul võttis jälle kõik tagurpidi käigud sisse. Mul on vastik olla mingi selline inimene, kes kõigile meeldib. Ausõna, ma ei tunne end normaalselt siis. See ei ole mina! Pealeminemises on midagi keskpärast. Sitt oleks siinkohal väita, et peaks punnitama, et mitte olla keskpärane, aga minu jaoks on see nii kuradi harjumatu. Kuigi võib-olla pole see iseenesest midagi halba. Noh, kui sa oled selle sees kasvanud. Aga no palju õnne kui igav see võiks olla..

kuidas ma järjekordse sita kokku keerasin

Kuradi poisid, need toredad poisid, tulevad mu ukse taha särasilmil ma olen terve nädala purupilves olnud: “Tsau triin, hakkame viima jooma!” – ei Mart, me ei hakka viina jooma, ma olen ravil aga, aga.. no vahet pole, tulevad oma kahe suure SAURUSEGA ja hakkavad pihta panema ning lõpuks ilmub kusagilt välja mingi lõõts, mida peab korraga oma kopsu tühjaks tõmbama ja see on tegelt küll nagu jeee vatefaak a õnneks need poisid läksid peale mu rõõmsakstegemist muudele pidudele, sest nii oli enivei plaanis. Mina jään üksi ja änksi täis, ajan peod segamini a tuppa ei jää niikuinii. Käin duši all ja seal on minuga kaks paljast naist, mulle tundub, et ma venin täiega koos kogu ajaga, mis on nii kuradi tatine ja nad on nii kuradi pussysheiving naiselikud kolmandakursuslased, et ma ei tunne nendega isegi soolist ühtekuuluvust ja ma teen sealt nii kiiret tulekut, kui saan. Pidin kogemata jalga panema oma parimad saapad, sest miski muu sobis mu hüsteerilise koduperenaise lookiga veel vähem ja nii läksin totaalses õndsuses geni poole, aint et ise sain ka aru, et liiiga vara ja käisin pigem teadagikust läbi kus olid ida pungid ja mingid vanad robustsed mehed, kes on võimelised preilidelt viimaseid suitse rottima. Vahet polnud, ma tundsin end hästi ja jäin mõnes mõttes endise praeguse naisega tänaval liiga hoogsalt Leeki tõmmates mingit indipaska ajama, kuni sain aru, et nüüd võib juba ära minna – nad läksid ise ka mingisse kohta, mida kutsutakse Mirr. See ajas veits juhtme kokku.
Ma mõtlesin, et on mingi dubspets, aga oli hoopis Julm ja julmalt vähe rahvast oli kui ma kogu oma kaasasoleva sularaha eesti all kohvikus kohvisi jõin ja ausalt ikka täielikus õndsuses olin üksi baarileti taga istudes kassapoisiga sõnatut vestlust aretades. Issand, see koht on ikka nii kuradi võluv – sinna võib südamerahus üksi minna ilma, et tekiks kordagi tunnet, et midavittu ma seal teen. Ma tunnen seal KUULUVUST, see on minu T a r t u  kõige soojem kodutunne. Mulle meeldib inimesi pealt vaadata ja kuulata, avalikus ruumis muidugi ainult, ja seal oli nagu üks mintuaoline tsikk sellepoolest, et ta chillis ka üksi ringi nagu ma aru sain, a ta lasi mingi siukse lause välja nagu “no ma ei taha nii rikkaks saada, et ma..” a see oli nagu jeah, ma saan raudselt sitaks rikkaks, sest ma olen nii fucking haritud inimene ja kompetentne, et ma ei pea ühegi bossi munni imema, et ametikõrgendust saada ja see ajas kõva häälega naerma. Tal olid koledad saapad ka, aga ma loodan, et see tema jutt seal, mida ma fragmendina aint mäletan, ei olnud päriselt selline  tõsimeelne educated sitt.
Lõpuks läksin üles ja viskasin end patjadele pikali ja lihtsalt vaatasin, kuidas värvid laval muutuvad ja kuulsin Julmalt ilusat lugu, mis on nagu Moonduja aint et veeel ilusam ja mul tuli see see see sundimatu naeratus peale, kui mulle sitaks atmosfäär peale läheb see on nagu JESS ma olen maailma kõige õigemas kohas. Mingi bänd hakkas ka end lavale kolima, see meeldis mulle, seal oli mingi kosmoseteema hullult ja sündid ja päris trummid, see trummar oli kaugelt nagu.. no ja ta naeratas väga palju ja väga armastas oma asja. Kuna mingi pikk tont, nagu alati, ronis mu trummarijälgimise kaadrisse, pidin ma ülespoole istuma ja oma uuringuid sealt jätkama. Seda aga oli omakorda jälginud mingi purjus, aga tundus, et mitte eriline idioot, vend, sest ta lähenes mulle selle sama laivi ajal ja küsis nagu mingi esimese asjana:  “Ega sul mingit poissi pole, kes tuleks mulle molli andma, et siia sinu kõrvale jääks?” See ajas mind naerma ja sellest piisas. Aga ausalt nagu, kogu selle õhtu vältel oli kõige vähem mingit isu mingit võrgutamismänge mängida. Nahui ma niikuinii ei oska neid  (või oskan nii hästi, et ei saa aru, et see oleks mäng?). Igatahes sealt tuli ära see “Sa oled kena neiu.. bla bla anna oma number, kui me enam nägema ei peaks”. Ja ma annan alati oma numbri, sest see on enam-vähem kindel, et keegi ei helista. Aga kui nüüd mõtlema hakata..
Läksin ära, ta ei olnud üldse pealetükkiv, pigem midagi järjekordselt lähedast geeniuseomadustega meestest, kellega tuttavaks olemise üle ma erilist uhkust tunnen. Ja ausalt mul oleks huvitav temaga vestelda. Aga mind vabsee ei huvita miski muu.
Läksin tagasi teadagikuhu ja selle lühikese auringi jooksul, mis ma seal teha jõudsin öeldi mulle kaks korda staar. Ma olin kohkunud, sest minu staariks nimetamine ei ole veel eriti märkimist väärt, sest kedagi ei koti luule. Veel vähem kotivad kedagi luuleauhinnad. Pidin juba koju minema, ent asetasin oma koti korraks majaäärele kui nurga tagant ilmus jälle mingi tuttav kes üritas õllepudelit avada. Ja nii kogunes sinna veel inimesi, kaasaarvatud üks püstiaetud rohelise harjaga punkar, kes oli nii kinni, et rääkis ainult pungikeeles, see tähendab, et ükski sõna polnud ühestki ta lausest tuvastatav, peale MOTHERFUCKERi muidugi. Ja omaigad oli mul vaja sinna jääda, tegelt. Mis teema on sellega, et kui sa üldse ei taha kellelegi rohkem meelde jääda kui sümpaatse inimesena, hakkad sa inimestele liiga palju meeldima? Nagu “lähme minu juurde”-meeldima. Kui mul on huvitav, siis on mõeldav iseenesestmõistetavana “lähme minu juurde”-variant, sest seal ma saan iga kell lärmama ja peksma hakata, kui mulle miski ei meeldi. No ja okei, viimane variant läks läbi, ma tundsin mingit õiget asja ning sel oligi võimalus millelegi väga ebaerootilisele ja puhtale, aga süütu lits minu sees hakkas kammima ja see ei läind ka hästi läbi. Mul oli plaan kirjandustudengina keskeakriisi sattunud vene mehele lasteraamatut ette lugeda, aga selleni me kunagi ei jõudnudki. Istus mu põrandal maas ja jauras ja rääkis, see oli AUSALT huvitav, mulle tundus momendiks, et olen leidnud oma Tartu Slava, aga ei.. ta korrutas liiga palju, et ma olen äge. See ei ole neutraalne. Korraks ma isegi üritasin magama jääda, aga sellest ei tulnud midagi välja..
Ja ma tahaks nüüd ennast maha laste selle jutu eest, aga ma mõistsin JÄLLE kui suur on mu suur armastus, mis on oma tingimatuses nii jäärapäiselt kindel. Ma ei ole selle üle uhke, aga ma ei saa sinna ka midagi parata. Mu toas magas võõras mees ja mina tundsin ainult, kuidas ma ühte teist inimest armastan. Mõnel õhtul olen ma kuri, et ma unarusse olen jäetud, mõnel õhtul piisab ainult sellest, et Teda üldse kunagi kohanud olen.

Ja kuigi ma punnitan kõigest väest olla kellessegi teise armunud pole see siiani veel õnnestunud. Sellised nagu eilsed juhtumid panevad mind üldse tahtma mitte kellelegi meeldida. Lõikasin omale täna koleda soengu ka ja kavatsen hakata rõvedate ja katkiste riietega ringi käima hakata. A seda ma küll ei tea, kuidas ma peaksin häid inimesi, kes arvavad nii õudselt, et ma olen äge inimene, minema peletama..

elu parimad aastad

Ma ei tea, kas elu saaks olla veel parem, kui sa oled 20 – sul on looks, vabadus ja piisavalt raha, et käia kõikidel pidudel, kus tahad ja suhelda kõigiga, kellega tahad, olles piisavalt andekas, ilma, et keegi sind dissida saaks. Mis oleks parem olemast vallaline teades mehe ideaali ja seda, milline naine sa olema pead. Kõik on nii kuradi õige. Akadeemia – ma saan sellega hakkama, poisid – ma saan nendega hakkama isegi, kui ma mitte midagi ei tee.

Ma ei lähe enam peast segi, kui tema, kes mulle meeldib, mind ainult teretab. Mind ei koti, kas tal on naine, kuigi seda oleks huvitav teada, sest mulle meeldib temast mehena fantaseerida. Ja tõesti, esimest korda elus saan ma paremini ja parema meelega läbi poistega pigem kui tüdrukutega ja ma ei tunne mingit süümepiina. Meestele peab meeldima ja see p e a b  olema sundimatu ning iseenesestmõistetav. Võidab see, kes ei võistle.

Mu enda ideed köidavad mu kirgi ilma, et peaksin kedagi vallutama. Piisab tõenäosusest ja ettekujutustest, mille reaalsusaspekt iseenesest pole üldse oluline, – kõik on iseenda kaasaskanduvas ruumis rollidesse sisseelamine, mis käib umbes nii, et ma mängin üliatraktiivset naist ja usun seda täiega ning naeran, kui meenub, et teesklen. Lõppude lõpuks on oluline unustada, et ma olen midagi muud kui maailma ihaldusväärseim. Miks peakski üldse midagi muud üks inimene endast arvama, kui ta ei tee oma sisemise üleolekuga kellelegi haiget? Pealegi on see üleolek ka naljakas, sest sellest võib olla reaalset kasu ja võib ka ilmneda, et pole.
Võib ka ilmenda, et see kõik on mõttetu.

Kõige hämmastavam on, et ma pole vist ühtegi armumist kunagi nii rahumeelselt nautinud, kui iseenda vabadust praegusel eluetapil. Olgu, võib-olla olen ma kohanud meest, kellega peaksin elu lõpuni koos olema, või vähemalt lapse saama, aga mis sellest? Minule annab ainult tugevust juurde teadmine, et ta nii loll on, et sellest aru ei saa.
Eile kahtlusasin ma end meesteõgija potentsiaali omamises, sest neid juhte, kus olen mingi üliülbe venna haavatavuseni jõudnud pole üks. See kõik on tundunud huvitav täpselt nii kaua, kuni müürid lõplikult langevad ning algusest peale ongi mind enim võlunud see eriti ilmne tõenäosus ülbikute puhul sellest, et nad on oma möla taga ilged hirmul äbarikud. Mitmed uurimustööd on seda nüüdseks ka tõestanud. Võib-olla olen iseenda kaitseülbuse nendega seoses sügavuti läbi uurinud ja, olles olnud nendega pidevas samastumises, selle enda sees ammendanud? Minu jaoks ongi tõesti kogu elu ainult üks suur avastamine ja kõik, kes sellele saatuse tahtel ette jäävad, on mu õppematerjal. Aga õgimise koha pealt tegelikult – ma ei ole teadlikult endale eesmärgiks seadnud kellegi ärakasutamise, nii magus kui see mõte ka ei tundu.

Fantastiline.
Ainult üks miinus on – ma ei suuda liiderdada. Kadestan mehi selles suhtes. Olen suht kindel, et minus on tegelikult metsik nümfomaan peidus, kes endast harva, aga see eest eitamatult märku annab. Ja keegi ei saa öelda, et ma poleks vanamoodne, sest ma olen ikka täiega vanamoodne, ükskõik kui avar dekoltee või lühike kleit mul seljas on ja absoluutselt olenemata sellest, mis porno hoora juttu ma genereerida suudan (hämmastav, et inimesed seda usuvad – ma vist oskan ka usutavalt näidelda): seks on ikka raudselt armumise väljendus. Ja ilmselt sügava armumise. Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata, ma ei saa nii teravasse vastuolla endaga minna, et pakun oma hinge kui auku kehas tüüpidele, kes mulle esmaselt sümpaatsed on.

Plaanis on eksperiment “õuu, sa oled mulle ammu silma jäänud – kas tahaksid minuga regulaarselt seksima hakata(kui esimene kord hea on)?” aga see eeldab bravuuri ja glamuuri kõrvale ka viina joomist.

kui mulle midagi meeldib, siis ma tahan seda saada

Me polnud kaua näinud, kui ma trepil Temast möödusin. Ta ei tundnud mind oma hajameelsuses ära, ju ei vaadanud mu poolegi (viimasel ajal ei tunne mind enam keegi millegi pärast ära), ja ma hüüdsin Ta nime. Ta naeratas ja tundis ära, soovis auhinna puhul õnne ja suudles mind põsele. Olin eufoorias, aga ei näidanud seda välja. Ta on alati nii soe. Kord sügisel oli Ta enne minu tulekut nii purjus, et heitis magama. Käskis kellelgi end üles äratada, ajaks kui mina sinna jõuan. Ja kui ma jõudsin, ärkas Ta unise rõõmuga ja kallistas mind eriti kiindunult. Olin meelitusest nii kohkunud, et käitusin külmalt. Olin Teda pidanud üheks neist ülilahedatest külmadeks stiilivendadeks, kes on nii neetult ihaldusväärsed oma ükskõikse maailmavallutaja pilguga, et neile meeldimisest oleks utoopiline mõelda.

Nii see käib, sa käid pidudel ja vaatad selliseid tüüpe ja oled oma peas mõnel kindlal tüübil peo peal, Ta on su saanud olemata sind tähelegi pannud. Kuigi sa oled 17aastane ja sul on seljas oma kõige enam mingisuguselegi naiselikkusele rõhutavad riided, ei näe nad sind siis mitte kunagi, sest sa oled toores ja teadmatu oma ülimast potetsiaalist olla maailma kõige kaunim ja andekam naine. Paari aasta pärast lähed sa suvalisele läbule ja oled külma öö tõttu sunnitud kandma kõige nõmedamaid riideid ja teadlikust looduse keskel viinajoomisest absoluutselt meikimata ning Ta saab su päriselt kätte, märgates sinus naist, kelle ääri sa iseendas just kompama oled hakanud. See sama lahe tüüp kõikidelt neilt pidudelt, kus sa oled olnud joobes müürilill, tahab just siis just sind esimesest silmapilgust peale. Ja muidugi sa andud, sest sina oma tooruses olid teda märganud juba ammuilma, ent et Tema nüüd sind on näinud, näed sa ennast aina rohkem ja sügavamalt, tahtes võtta igast teie kohtumisest maksimumi.

Aga me istume suitsuruumis kõrvuti ja räägime narkootikumidest ja kirjandusest ja vaikime korraga nõutult, mugavalt ja kõikehoomavalt. Mul on järjekordselt seljas mõni vapustav kleit, mille all on fantastilised jalad, aga Ta vaatab mind nii sõbramehelikult, liiga asjalikult ja kainelt. Me süütame selle õhtu jooksul järjekordselt mitmeid sigarette põlema, Tema on oma mitmendast peost ja suitsupakist purjus ning koju lähen ma jälle õndsas teadmatuses ja tiirases sõltuvuses ideest Temaga vähemalt mööda seina- ja voodiääri aeleda.

See on võib-olla eit, aga ma tahan, et Ta teaks, millest Ta ilma jääb. Ma tahan, et Ta saaks aru, millisesse keskpärasesse hallusesse Ta jääb – isegi, kui see pole tõsi. Isegi, kui ma ei suudagi midagi rohkemat oma armastusest talle pakkuda peab Ta kahetsema, et ei saa kogu tsirkust puhta südamega kaasa mängida, mis minu eluga pidevalt kaasas käib, eriti, sest meie vahel pole kunagi olnud midagi üksluist. See on vastik ja õel, nagu elugi, – ometi nii aus.

Ja läheme, läheme – läheme aina kaugemale, kuigi juhtume kokku, sest nii ongi ilmselt kõige parem, mõtleme me mõlemad. Laskem siis kohtumistel kohtumata jääda, kui sellest raskel südmel kergem hakkab.

järjekordne katkend jumalteabmillest

Ta pidi minu voodis magama, sest Ta sõber, kes kaasa tuli, istus külaliste voodile ja ütles, et viskab korra pikali, peale mida see hoopis silmapilkselt uinus. Umbes kell 5, kui ma munchiesist tingituna vanaema tehtud pool nädalat seisnud ahjupraadi järasin, helises mu telefon ja sisse tormas järjekordne variant kellestki, kellest peaks kujunema naine, ning  oli sellepoole pürgivale kasvamisele omaselt hüsteerias. Ma olin Temaga juba vist oma tund aega arvutist videosid vaadates vaielnud ja mölisenud, kui Naisehakatis sisse lendas ja ma ka temale selgitama pidin, et naised ongi vastikud litsid. “On jah, raisk, kõik naised on!” Ta tahtis magama jääda, ent pakkusin tallegi liha, millest ta enne uinumist ära ei öelnud. Kui see söödud, tõmbas ta teki üle pea ja ei rääkinud midagi, aga karjus minuga koos ainult türa-türa-türa-türa, kui Tema jälle midagi viisakusest või tähendusest või millest iganes taolisest sogama hakkas. Ma saan aru, et Ta kavatsused olid isalikult siirad, aga tulla 20aastastele tüdrukutele moraali lugema on ikka ilgem viga – kui meiesugustele millegi häbiväärsusest üldse viidatagi, kuritarvitame me seda nii häbiväärselt kui vähegi võimalik.
Üldiselt on mul pohui, kas Ta saab sellest aru või mitte. Meestel, kel on omal naine kodus pole üldiselt munnigi sõnaõigust ja ma võin olla tavapärasest veel ülbem täpselt nii kaua, kuni ma ülemaailmset stseeni ei korralda. Sellised värdjalikule (ja samas väga puhtale) armastusele rajatud suhted ongi ilmselt praegu kõige ajakohasemad, sest nad ei võta peaaegu midagi, aga annavad nii palju. Kahtlustada kedagi kellegi ärakasutamises on naeruväärne ja võiks ilmselt üsna veendunult väita, et tegu on hoopis mõlemapoolse võiduga  – meestele meeldib keppida naisi, kes tahavad, et nad nende poolt kepitud saaks. Ja isegi kui sellel purjuspäi jorinal armastusest mingit kaalu on,  siis hävitavad need samad mehed end kõige rohkem just ise, suutmata armastada üht ja ainukest inimest kõikidest teistest rohkem. See on mehe ja ainult mehe traagika, et ta suudab nii palju öelda sõnu armastusest.
Naisehakatis, kuigi oli end juba pesuväelegi koorinud, ei suutnud aga minu teki all uinuda. “Ei, ma lähen sinna ikka tagasi ja löön korra majja! Mis mõttes tuleb minu juurde selle tüübiga?!” – võttis oma ketiga koti ja läinud ta oligi. Mul pea valutas juba tükk aega selle tramburai pärast ja süüa ka enam ei viitsinud. Kui ma umbes sajandat möksi omale näkku panin küsis Ta kulmukortsutades mult misasja ma teen. Kui ma ära olin seletanud väitis Ta et ega teda nagu ikka ei huvita küll: “Mul hakkab selliste küsimuste vastuste peale alati kõrvus vilisema.. dšššsss.. ” – tramaivõi, alati ma vean mingeid joodikuid koju, kes ülbitsevad ja tahavad minuga ainult magada. Ja sealjuures on nad veel nagu plikakesed ka – “Kas sa tahad, kas ma võin, kui sa tahad..” nagu see ei oleks üldse õhus, et jaa jaa jaa, kepi mu ajud sodiks, sest sa oled nii ilus, et ma tahan, et sa mu tulevase lapse viljastaja oleksid!! kuigi tegelt.. viisakusega ju vituni pääsetaksegi.

Olgu see anatoomia kui labane tahes, selles on midagi ilusat, kui me käitume salaja ikkagi nii nagu ei tohiks, tundes  midagi tõeliselt – proovides teineteist puudutada, teades, et ei saa minna isegi mitte kaugele.