lääge

Läksin rõdule eelviimast suitsu tegema, kui poisid lõpuks ometi oma tee joodud said ja õue läksid. Mind haarab alati see vastikult paratamatu armukadeduse kius, kui ta oma sõpradega välja läheb. On ringkondi, mis on mulle rohkem vastumeelsed, ja on neid, millega ma pole piisavalt kokku puutunud, et nad minus veel tülgastust tekitada oleks suutnud. Võitlen või ei võitle, ikkagi on iga ta uksest välja astumist saatnud mu tusane meeleolu. “Ma ei saa sinna parata, ma olen naine,” ja nad naeravad, kui mina  jälle oma tavapäraste deemonitega võitlema lähen.

Ülemisel rõdul on kaks tüdrukut, kellest ühe hääl meenutab mulle pärast hetkelist mõtlemist Selle luuletaja oma, kelle suhtes ma tänini konkreetselt sotti ei saa, aga keda minuga millegi pärast ühte patta on tahetud panna. Algul ma mõtlen, et nad on lihtsalt heas tujus, nagu see nendele lollidele Tartu esmaskursuslastele omane on. Siis nad hakkavad rääkima ja mulle tundub, et nad on aines. Esimetse potentsiaalse võimalustena tulevad levinumad keemilised variandid pähe. Aga siis see luuletajahääl ütleb: “Ma teen nii palju suitsu, ma hakkangi seda kogu aeg tegema. Ma teen nüüd hommikuti ka, enne kooli, paar seda suitsu asemel.” Ja sinna otsa mingid debiilsed kirjeldused, millistes ülikooli kontekstides kasutada sõna “peace” sest see on nii hipi, et situ püksi, ja see on ju esimene asi, mida kõik pilves inimesed tunnevad – sõbralik fucking ühtsus kogu maailmaga. Sittagi ta on. Aga nad on nii kivis, et see tekitab minus uudishimu hõisata neile: “Ou pilves tüdrukud, ärge kilgake seal nii kõvasti,” aimates kogu eelneva põhjal, et välistatud poleks tutvuda võõraste inimestega varjatud himuga lasta end pilve tõmmata. Aga ma ei tee seda, kuigi jään selle soovi hõlmu nii kinni, et ei märka, et suits on filtrini põlenud.

Naljad me vahel lähevad järjest jõhkramaks, mida enam ma nendega harjun. See hakkab asi oma kriitilist piiri saavutama ja ma palun tal see plaat põõsasse visata. Praktika näitab, et selliste muutuste kohale jõudmine võtab omajagu aega. Nii ei jää mul muud üle õppida, nagu sellele perioodile mu elus omaseks on kujunenud, ekstreemselt järjekindlat kannatlikkust, et oma eesmärke saavutada. Veider, ja üldse mitte traagiline, on selle kõige juures fakt, et mul pole aimugi, mida ma kokkuvõttes tegelikult saavutada tahangi.

Vaikus kõlab nagu võit, kuulan ma viimasel ajal salaja üsna palju. Aga see ei ole mingusugune suhtevaikus või inimkõnevaikus, vaid maailmavaikus, et ma lõpuks ometi suudaksin saavutada selle täieliku võime koondada oma jõud õigetesse kanalitesse. Et lõpuks ometi, isegi kui see võtaks kogu mu kannatlikkuse ja paneks selle mitmekordsele proovile, näeksin ma enda vaimujõuga saavutad tulemusi. Ma usun ju vähemalt niipaljutki, et eelduste relvad on mul selleks sündides kaasa antud, aga milliste vahenditega neid hooldada ripub veidi nagu kaljudevahelisel puust sillal, mille osad lauad on lahti mädanenud.

mõnusalt sitt olemine

Karta on, et kõik, mis ma vist suht kunagi kirjutanud olen, on hirmus (rohkem või vähem hale)traagiline ja vindi üle keeramine. Ma saan sellest mõne aja tagant ikka ja jälle aru, tunnen suurt piinlikust ja hakkan otsast peale. Mis mind päästaks – abielu? Lapse saamine? Pangalaen? Rohkem narkootikume?

Olen alati soovinud, et mul oleks rohkem pohhui, sest üldiselt on see üks peamisi märksõnu, mis maakera keerlemist soodustab. Sest nii korralik, kui ma ka moraalselt või ratsionaalselt üritaksin olla, leian ma ikka enda millegi sisse mässitud oleva. Ja seda kusjuures enda langetatud otsuste juures. Seekord lubasin ma end näiteks kataloogikosmeetika konsultandiks. Nimesid ei viitsi ma siin üldse nimetada, aga jah, see on üks neist kahest. See, millega mul vähem kokkupuuteid on olnud. Kõige õudsem on teadmine, et jaa, need värvajad peavadki meeldivad ja sõbralikud olema ja kui nad näevad, et sa päris radikaalselt häälestatud pole, hakkavad nad sind moosima. Mul ON tööl igav ja ma olen alati veidi HUVITATUD, millised inimesed mulle mis juttu võimelised on ajama ja SEETÕTTU ma lasen neil rääkida – see on niikuinii mu töö osa: olla tuimestatud isiklikust arvamusest, olles alati valmis kaasa kaagutama. Ta ajas mulle nii palju sitta, käis kaks korda mu juures (andis mõtlemisaega!) ja lunis mult selle allkirja välja. Muidugi mõtlesin juba järgmine päev, et no mida, ma ei viitsi üldse sellega tegelda ja enamusel mu tuttavatest on sügavalt ükskõik mingist kataloogikosmeetikast. Mis paneb mind mõtlema, et oot-oot, paljude inimestega ma üldse suhtlen veel aktiivselt? 2? Vähendab mu müügivõimalust umbes 200%.

Tulles veel tagasi mu äkilise erakluse juurde, on ilmselt nii mõnedki asjad põhjendamata jäänud, kui keegi mind veel üldse mäletabki, sest enamus tuttavaid olen ma üsna põhjalikult ignoori lasknud. Alustada võib näiteks sellest, et 2. kursus ülikoolis ja esimene seminar panid mu elus esimest korda tõsiselt õppima. Ma kolisin sügisel ema juurde ja elasin kesklinnast kaugemal, mis tähendab, et need kaks näitajat kokku ei tekitanud minus suuremat isu väljas käia. Ühika järgi olin ma ikkagi teataval põhjusel meeleheitel ja see oli ainus koht, kus ma pidin käima, sest ma tahtsin. Ma olin oma tahtmises ka nii järeleandmatu, et teise korruse lühikesest tiivast ma kunagi kaugemale ei jõudnud ja kui keegi mu tuttavatest, kes samas majas elas, mind külla kutsus, siis ma ikkagi ei jõudnud. Ja mul oli täiesti ükskõik, ma ei mõelnud isegi vabandusi välja. Vist.
Teiseks: mul polnud kunagi peaaegu üldse raha. Jajaa, ma olen kogu aeg rääkinud, et varsti lähen tööle. Siis kui see lõpuks ka vajalikuks osutus, polnud mul töö jaoks enam aega. See ei tundu kuidagi loogiline mulle praegu üldse ka: korralikult on ainult ju niikuinii ühte asja võimalik teha. Kuigi.. selliste tõekspidamiste pärast ma nii traagiline olengi ilmselt. Järelikult peaks siis, kui pole just elu-aeg eeskujulik õpilane ja korralik tütar olnud, laskma mõlemil pohhuilt minna. Nii suurtes plaanides ma ei oska multitaskida – kui ma olen millegagi seotud, siis olen ma sellele pühendatud. Aga nohh..
Kolmandaks: ma läksin emaga tülli, ta põhimõtteliselt viskas mind kodust välja ja ma läksin akadeemilisele. Akadeemiline kirjutamine ja kultuuriteooriate ümber targutamine pani mul igasugused loomingulised kanalid kinni. Selle kohta võib öelda vaimne akne, näiteks. Ma ei osanud seda toona teadvustada, aga ma seisin nagu teelahkmel, mil pidin valima kahe tähtsa suuna üle: kas rahuldada oma uudishimu läbi raamatutarkuse ja unustama piirideta genereerimisvõime või hakata omal käel saadud mõttedistsipliini hoides asju samavõrra uurima kui ka välja mõtlema. Ma ei näe perspektiivi teadlaseks olemisest. Mu kursusel käib 100 inimest – kõik kirjutavad sama formaati. Ma parem annan kohe alla.
Neljandaks: kui pikk ja sitt jutt lühidalt kokku võtta –
“Ema, ma tulen vist koolist ära. Lähen õpin juuksuriks kutsekas. Ma ei usu enam ülikooli.”
“Mida? Mida sa teed? Sa kujutad ka ette, mis maailma sa sisened? See on nii pinnapealne, sa ei saaks seal hakkama niikuinii, usu mind.”
“Ma tahan midagi praktilist teha, selle ülikooliharidusega ei saa ma niikuinii tööd.”
“Seal ilumaailmas sa küll hakkama ei saa.. meie isaga investeerisime sinusse..”
“Mine vittu!”
“MIDA SA ÜTLESID? Kuidas sa julged?!”
Löön pauguga ukse kinni, nagu tavaliselt, teen väljas tobi, rahunen, tulen tuppa tagasi. Emal ikka veel käed värisevad ja ta räägib telefonis isaga: “NO NÜÜD TA TULI TAGASI, TAHAD MIND VEEL VITTU SAATA VÕI?!” Ausõna, ma olin vähemalt poole rahulikum ja pidin peaaegu naerma hakkama. Ta annab mulle telefoni, isa tahab minuga rääkida. Ma olin temaga eelmine päev messengeris pikalt rääkinud (mida ei juhtu rohkem kui korda poolteise aasta jooksul max) ja väga avameelne olnud, kasutades ka väljendeid a la ära anna orjale haridust, kui sa ei taha, et ta sulle vastu hakkaks, sest ta hakkas ka mu otsuse peale mingi jama tootma (või oli see muu jutu käigus või mis vahet sel ongi) – ma tundsin end elus esimest korda mugavalt temaga ausalt asju arutades ja tema ütleb mulle telefonis: ” Kui sa tahad ülikoolist ära tulla, siis meie sind ei toeta, otsi omale ise elukoht ja töö ja tee mis tahad. Meie oleme oma otsuse teinud, koli kasvõi homne päev välja!! Ja see kuidas sa eile minuga rääkisid oli VÄGA ülbe, kelleks sa ennast pead?! (Sa ei austa meid üldse, kõik mis me sinu heaks teinud oleme!) Sa oled väga, väga ülbe kutsikas ja ma karistan sind selle eest, oi kuidas karistan..!!!” No see moment oli mulle nagu Buddhale virgumine. Lihtsalt üks murdosa sekundist ja kõik oli minu jaoks muutunud. Ma vedasin oma kesta lihtsalt tänavale ja liikusin vist intertsist alkopoodi. Lumi oli maas, ma ostsin lapiku Vana Tallinna ja vist veel suitsu, läksin Kassitoomele ja istusin mingisuguse lumehunniku otsa ja kirjutasin, nagu ma polnud üle poole aasta kirjutanud.
See oli jõulude-eelne aeg, fantastiline ajastus! Ja muidugi ma kolisingi järgmine päev välja, aga enne ootasin muidugi ära selle momendi, mil ma teadsin, et nad linnast läinud on. Ma teadsin üsna täpselt, millist sitta mu vanemad on võimelised genereerima ja ma hoian sellest heaga tänase päevani eemale.

Ja nüüd ma olen siin. Keset ostuparadiisi, kuhu oma rängalt teenitud raha tullakse raiskama, kus ma saan peadpidi kapis kodust kaasa toodud võileibu süüa ja rahulikult ülikooli edasi mängida. Vähemalt saan seekord raha endale, kuigi ega ma sellega ümber käia ikkagi ei oska ja ma saaksin juba päevase täpsusega öelda, millal mu pangakonto jälle nullis on. AGA noh, hea sõber pohhui lohutab mind alati. Ja mul on veel mõned lemmik kirjanikud üle lugemata.

Nastasja Filippovna unlimited

See kõik on ikkagi enamasti pinnapealne, kui võtta must-valgelt, mida ma ise olen kirjutanud: mina piinlen ja teised ei piinle. Seal on kindlasti mitu otsa, ma tean seda. Ma üritan siinkohal mitte jälle hakata süüalust mängima (kuigi eneseõigustuseks tuleb öelda, et ma olen  p ä r i s e l t drama queen ja seda ei saa verest välja imeda), vaid ma üritan asjad nüüd vaatepunktideks jagada: mina vs vanemad. Ma pole enam päris nii loll, et võiksin öelda, et mulle on liiga tehtud – sellest staadiumist olen ma üsna ammu juba väljas. Ja sellepärast olen ma kuudeviisi üritanud seda situatsiooni ikka nii paljude eri külgede alt näha kui võimalik, sest mul on seda nii raske uskuda olnud. Need õudsed flashbackid minevikust ei tee hetkesituatsiooni kuidagi helgemaks või lihtsamaks, aga see paneb detaile juurde. Kui ma ainult neid nii kohutavana ei näeks..

See on huvitav, et me enamuse oma lapsepõlvest ära unustame. Või et me üldse suudame elu nii palju ära unustada. Sest me teeme iga päev midagi, konstantselt mõeldes oma tegude mõttele (no kes kui palju, aga eesmärk ju ikkagi on), aga kui hakata 5 aasta pärast mõtlema, milline, miks ja kes ma olin, siis saab võib-olla ainult üldistavalt midagi enda olemusest öelda, sest enamust lihtsalt ei mäleta. Just neid väikseid igapäevaseid kinnisideid ja salasoove, unistusi. Mis siis rääkida lapsepõlvest..
Mul pole kunagi kadunud see tundmus, et midagi oli sealt puudu. Ja isegi kui ma sain vanemaks, siis oli mul ikka kodus olles tunne, et midagi on väga puudu. See “midagi” oli ehk nii suur, et ma ei osanud seda teadvustadagi, aga miski pani mind pidevalt otsima  – mu tavaline kaaslane oli ängistus millegi järele. See on mind nii kaua jälitanud kui ma mäletan. Kõige selgemini saab selle olemasolu tuvastada juba umbes alates 8aastaselt peale kui ma mitu aastat täiesti maniakaalselt mingit poistebändi fännisin. See oli midagi kultusetaolist. Minusuguseid fänne oli üle maailma ja polnud asju, mida meiesuguseid poleks nende bändiliikmetega seostanud: seinutäitvatest plakatitest ja plaatidest lõpetades fännihümnide ja erootiliste jutustustega. Tagasivaadates ei suuda ma seda uskuda, millise andumatu kirega ma iga päev nendest üsna tühistest poppasa bändi lauljatest unistasin. Ja kui ebareaalsed olid mu unistused! Aga see andis nii palju, et oli selline aines, millel oma fantaasiat rakendada.. See tegi mind õnnelikuks, et ma sain asju välja mõelda ja sellesse uskuda. See oli omaette muinasjutt ja keegi ei kiskunud mind sellest välja, keegi ei saanud seal midagi ära rikkuda: see oli turvaline paik minu peas, palju parem kui ülejäänud maailm.
Kuigivõrd elan ma siiamaani mingis oma väljamõeldud paigas. Muidugi täna saan ma aru, et see on üsna ohtlik ja ebatervislik, sest nii on reaalsusega veel valusam leppida. Mingi alaline mäss ei lase mul mu unistustest välja tulla ja seista kahe jalaga maa peal, et tunda täielikult gravitatsiooni paratamatust, vaesust, mustust ja lootusetust, mille keskel me elame ja mida ehk polegi võimalik muuta. Ja võib-olla selle sama pärast on mul ka nii raske leppida sellega, et ma olen juhus, sest minu peas juhuseid ei esine. Minu peas on määratus, saatus, kõrgemate jõudude kokkumäng. Aga minu loodud maailm on ideaalmaastik.

Et ennastki raputada tahan ma kirja panna faktid nii neutraalselt kui oskan:
ma ei olnud planeeritud
emal oli vaja oma kodust pääsemiseks “piletit” – “Vaesus oli õudne, aga ma teadsin kogu aeg, et ma pääsen sellest kuidagi. Ma isegi ei muretsenud, ma teadsin lihtsalt, et see peab juhtuma.” Isa ei uskunud, kui ema talle pärast Tõnis Mägi kontserdit ütles, et ta rase on. “Ju mõtles, et tüdrukutel ikka juhtub. Tal ei tulnud vist pähegi, et tema laps..”
Ja ema muud sõnad: “.. aga kui sina väike olid, siis sellest ma suurt ei mäleta. Esimesed 10 aastat polnud sind nagu minu jaoks olemaski. Kui sa väike olid, olid sa minu jaoks nagu elus nukk – kui sa öösiti nutsid või alla tegid, siis hoolitses su eest vanaema.”
“Ma tahtsin end seal Hispaania reisil olles ära tappa. Kui me *sinna kohta* kolisime, siis oli meil isaga tüli ja ma neelasin tablette, tahtsin end siis ka ära tappa.”
“Ega me pole kunagi kokku hoidnud. Kui *see pank* põhja läks ja isa enamuse oma rahast kaotas, siis käis ta alati kusagil väljas ega lubanud küsida, kus ta on. Või kui see aasta oli, kui meil üle kuu keegi ära suri.. kui Gerti suri, siis ta ei osanud lihtsalt midagi teha, teda polnud, sest ta ei osanud selle olukorraga toime tulla.”
“Taanieliga on hoopis teistmoodi, ma polnud seda varem tundnud, sinuga sellist asja polnud – see kui sa sünnitad, siis sa oled alles tõepoolest midagi loonud.”

Minu tunded seoses selle infoga:
kõigil oli tegelt pohui. Abort on lihtsalt jõhker asi, võib-olla polnud neil selleks raha, võib-olla oli  sünnitamine  lihtsalt kergem otsus – ikkagi ju põhjendus, miks oma masendavast ja süürohkest kodust välja kolida.
raha on olulisem kui lähedus
äkki ma tõesti olen lapsendatud? mind aeti sünnitusmajas kellegagi segamini?

Ma saan aru, et selliste asjade ütlemine on 16aastaselik, aga ma ei oska enam midagi välja mõelda. Mu mõistus on otsas. Seal peab ju ometi midagi inimlikku olema. Nii kaua kuni ma ennast mäletan, olen ma isale vastu paukunud. Nii kaua, kuni ma ennast mäletan, ei tea ma, et oleksin kunagi vanaemaga paukunud. Ma mõtlen vanaemast kui maailma parimast inimesest – kui kellestki, kelleta ma ei saaks hakkama. Tema sõna on tarkus ja tema nõu on kuldaväärt ning ma tean, et ka mu vanemad peavad temast sama. Isa on karistaja, vanaema andestaja – kuigi nende soontes voolab sama veri.
Kui ma kellelegagi väga põhjalikult tülis olen, või mingit muud väga suurt tunnen, siis ma mõtlen sellele, et kuidas ma reageeriks, kui saaksin teada, et ta on surnud. See on nagu tunde-indikaator. Kuna vanaema on vana, siis sellele olen ma mitu korda mõelnud.. ja see on pannud mind endale sihte seadma. See naine on elus liiga palju sitta näinud, ja vähim, mida ma teha saan, on talle headmeelt valmistada, kuigi mu jäärapäise iseloomuga pole seegi sugugi lihtne. Aga mu isa.. ma isegi ei tea. Ta on nagu võõras. Isegi temaga ühes ruumis viibida võib olla õõvastav, sest meil on aastatega nii palju pingeid kogunenud, et see on meie vahele nagu müüri loonud, millest me kumbki enam läbi ei näe ega kuule. Ma vihkan raha mitte  peamiselt sellepärast, et ma olen mingi kapitalismivihkaja või anarhist, vaid sellepärast, et mu isa on terve elu sitta visanud ja ajusi nussides oma aega raisanud, et seda teenida. Ma ei saa sinna midagi parata, et see paneb mind tundma, et raha on talle perekonnast tähtsam olnud. Ma mõtlen hirmuvärinatega sellele ajale, kui me ainsaks nädalavahetuse lõbuks oli sõita mõnda kaubanduskeskusesse, et seal päev otsa asju osta. Ja kalleid asju! Kuigi eestlaslikust kitsarinnalisusest vaatasime me alati hindu, välja arvatud isa muidugi. Kui ma tööl olles analoogset peremudelit näen tekib mul automaatselt vajadus kapid lukku panna ja minna maja ette tobi tegema, sest see on nii rõve. “Me näeme nii head ja korralikud välja, me käime 5 päeva nädalas tööl, kasvatame oma lapsi, sööme korralikult ja käime teatris, aga tegelt oleme värdjad ja peksame oma lapsi, kui nad liiga kaua õues on ja karjume nende peale kui seep vales kohas on.”

Ainus ratsionaalne põhjendus kogu sellele perses peremudelile, mille sees ma kasvanud olen, peab olema geneetiline. Ema sünnitas mu 19aastaselt. Tema ema tappis end ära, kui ta väike oli. Ma kasvasin leinava ema käe all üles, kes oli pidevalt närviline. Ta on seda isegi tunnistanud. Umbes 30aastaselt alles läks psühiaatri juurde. Ta pidas end oma ema surmas terve see aeg süüdi ja ma kahtlustan, et see ongi see sama süütunne, mis minule on jäänud. Gogol kirjutas raamatatus “Inimeste seas”, et mõned tunded, mida me lapsepõlves oleme harjunud tunda, jäävad meie mõttemustrisse nii tugevalt, et neist ei pruugi eluaja jooksulgi vabaneda. Ma mäletan, et mu sõbrad ei julenud eriti mul külaski käia, sest nad kardsid mu ema. No ja ei saa absoluutselt salata, et ta oligi hüsteeriline. Ei olnud armu isegi siis, kui mul sõbrad külas oli – sain ka nende nähes sõimata. Läksin kooli, sain sõimata. Miks ma ei peaks ülbe olema? Muidugi oleks viisakam mitte olla, aga nii on igal juhul turvalisem. Nagu mu vanemadki, pole ka minagi kuigi tolerantne inimene, sellepärast ma pigem inimestega ei suhtlekski – ma ju tean, et olen mõrd. Ja ma olen haavatud ja ilmselt ka kibestunud juba praegu, aga päris kõik pole vist kadunud.

Kogu see jutt on miski, mida rääkida vaid korra, aga mina olen seda juba vist liiga palju kedranud sellest väljapääsu leidmata. Midagi moraalset vist koputab mu südamele, küsides kas nende inimestega, kelle katusel all sa oled kasvanud ja kelle veri su soontes voolab, ei peaks suhtlema? Kas nad on tõesti mu hingele nii vänged, et mul koos olles hapnikupuudus tekib, kuigi ma iga kord esimesele rongile olen jooksnud, et mitte lämbuda? Ma tõesti ei julge vist endale seda tunnistada, et mul on kergem ilma nendeta. Mul on kergem olla oma ära raisatud rahata näljas, kui paluda neilt tütrelikult almust, mille vastu ma eksimuste korral saaksin ikka veel sõimu sellest, kui madal ja tähtsusetu ma olen?
Kuigi ega sõnad “sa oled ikkagi meie tütar ja me armastame sind sellisena nagu sa oled” pole ka vaatuse viimastes stseenides puudulikud, on nad kogu meie ühise elu lõpul üsna kehtetud. Mul ei ole enam midagi öelda, ma ei kurda enam ühtki muret, ma kuulan veel mõned jutud  su ostudest, ema, ja itsitan endale pihku – oh, millised mured!

neljas nädal klienditeenindajana

Käisin täna päeval arstil. Rääkisime jutud ära, mulle hakati eriarstile aega panema ja tuleb välja, et mul pole tervisekindlustust. Õnneks maksma ei pidanud veel, ja ega mul poleks raha niikuinii olnud. Normal, helistasin siis ülemusele ja ta ütles: “Aitäh, et meelde tuletasid!” – no palun väga. Lepingu tegime ka alles kolmanda nädala lõpus, sest ma tuletasin meelde koguaeg.

Türa.

Ühesõnaga ma tulen täna töölt, mingi enam-vähem nädal aega on null-kassa olnud ja ükspäev jätsin 20 euri ühelt kliendilt võtmata. Paar päeva pidasin end vahelduva eduga lolliks sitapeaks, nagu tavaliselt aga nüüd on pohhui. Olen 24. tööl, tuleb topeltpalk, võtku siis maha. Aga täna – täna jõudis mulle kõige hullem asi kohale: ma päriselt ka vihkan inimesi. Eriti LÕBUSAS TUJUS TOREDAID INIMESI – no mine vittu!!! Ja millegipärast kogunes meie tuppa just sedasorti tutvuskond. Teeme natuke popsu ja joome paar õlut ja  ma muutusin 15 minutiga mõrraks. Mul puudub juba pikemat aega igausugne isu inimestega suhelda niikuinii, aga ma ei saanud enne sellest isegi aru, et tegelikult inimes vältima olen hakanud, sest ma pole teadvustanud, mis mind häirib. Tegelt häirib mind ilmselt see, et nad ei põe sellepärast, et nad kusagil raha pärast passima peavad, või et nad raha pärast ei pea muretsema. Sest ma pole elusees nii sitaauguni raha pärast põdenud kui viimased paar kuud. See ajab ikka südame pahaks, kui peab odava toidu seast valima kõige odavama. Samal ajal teades, et vanemad on kusagil Tenerifel puhkamas või Helsingis riideid ostmas. Ma ei oota hellitamist, vaid seda, et mul hing sisse jääks – aga eks ma olen selle “ära teeninud” et ma nii ülbe kutsikas olen. No ei hakka ma siia maailma vist kunagi sobima.

esimene tööpäev

Pärast esimest tööpäeva üle kahe aasta – tulen 11tunniselt kaubamajas passimiselt koju, teepeal ostan paki Nexti, liitri piima ja pool liirtit lemmik õlut. Pidime minema kellegi soolaleivale ja mulle helistati isegi vahetult enne tööpäeva lõppu, et kas tulen enne ühikast läbi ja nii edasi, aga midagi hakkas kripeldama. Pidin ikka just enne lõpetamist raamatulugemisega hoogu sattuma, nii et põrandadki pesemata jäid. Ehk lähen homme varem. Ma ei tea, kas see oli sitahäda või mis, aga ma muutusin isegi tigedaks ja ma ei saa täpselt aru miks. Baasvajaduste rahuldamatus on kindlasti üks argument, aga ehk on sel midagi pistmist ka ahastusega teadvustamisest, et nii see maailm töötabki. Said oma kuradi jäärapäise iseseisvuse, said sitad suhted vanematega, said raha peale sülitamise – mida sa nüüd vingud?

Panen pannile oma ainukese toidu, samal ajal kui hommikust purdumolli pesen ja mõistan, et pole mõtet sinna oma ühe õluga ronida. Mõtlesin, et käin sital ära ja tõmban minekut, aga siis tuli meelde, et ma pole üldse joonud üsna kaua ja hommikune pudru ainsa korraliku toiduna ei tee mu olukorda kuidagi mõnusaks, kui ma homme jälle 11 tundi samamoodi passima pean. Kui külmunud juurviljad valmis saavad avan piimapaki ja võtan nädal aega külmkapis seisnud leiva ning hõiskan omaette: “Kogu maailma proletariaadid ühinege!” ja hakkan seda kelbast omale näost sisse ajama. Mitte kedagi ei ole süüdistada ja isegi kui oleks, poleks sel mõtet ning pealegi – see pole üldse kõige sitem variant. Mul on töö. Pohhui see Ülikool, pohhui see poliitika – mul on töö ja ma saan ühel ilusal päeval palka, et maksta emale see närakas võlg, et osta vanaemale midagi väga sooja ja ilusat ja maksta korraga kahe kuu üür, sest see kuu jääb ilmselgelt vahele. Kaks kuud ebakindlust on ikkagi huinjaa võrreldes küüditamisega. Või isegi töötu olemisega.

Mehike joob vist juba kolmandat päeva, aga las joob siis. Niikuinii peab ise aru saama, kui see nõmedaks muutub. Ma teen parem preemiaks nüüd rõdul seda suitsu, nagu vanasti – kuigi selle vahega, et ma tõenäoliselt ei pea murtud armastusele mõtlema.

PÄRAST MÕNDA AEGA

Olles valinud paljude lahtrite ees mida täita ja mida täitmata jätta, pole ma suutnud olla truudusetu vanadele armsaks saanud asjadele. Kord olen kogunud nii uut, olles unustanud vana ning kogunud vana, unustades uue. Kuidas on õigem, seda ei tea ma päris täpselt nüüdki, aga mõned asjad on kindlasti selgemaks saanud. Sest paljusid asju on vähemaks jäänud. Aga selle kõige juures pole kadunud mu hirm olla naeruväärne – eriti kui kõik peale minu sellest aru saavad.

Mõistes oma üsna pikaajalist püüet ehitada üles midagi identiteedi sarnast, olen alles nüüd aru saanud, et kui sel puudub kindel vundament, siis on kogu eelnev kisamine olnudki lihtsalt kisa, mitte deklaratsioon vabadusest või iseseisvusest. Kui piisavalt kõvasti lärmata, võib, nagu näha, isegi end uskuma jääda. Päris nii must-valge see kõik muidugi pole.. midagi on aja möödumisest alati õppida, aga kuidas seda kirjeldada – selleks pean õppima eimillestki.

Luulega on lood kehvad, aga see pole üldse hull, sest luulega ei hakkagi kunagi arveid maksma. Kirjutamine on sitt kutsumus, ent see on siiski huvitavam kui see, mida suurem osa inimesi teeb. Lõpuks saan ka mina aru, mida tähendab nälg selle sõna kõige otsesemas tähenduses, aga see ei painuta mind siiski tegemaks midagi, mida pean valeks. Ja see on ilmselt ainuke asi, millega ma kelkida saan, endal kõht korisemas. Muidugi paneb see taaskord surmale mõtlema, aga see ei tundu üldse tõsiseltvõetavam kui elu – veab lihtsalt neil, kes surevad ilma piinadeta. Nälg ei tee piina, sest see on ajutine. See on isegi üsna distsiplineeriv, eriti kui ei pea füüsilist tööd tegema. Muid palju rõvedamaid asju toimub analoogselt, mille väljaütlemiseks läheb mul veel tõenäoliselt üsna kaua aega.

Loome- või elamisevalu.. ikka olen nagu sitt pilpal, mitte kunagi piisavalt hea. Aga see iseenesest ei kurvasta mind..

Kirjutamine näib neil päevil kurva paratamatusena, mida see vist kogu aeg olnud ongi. Elada on parem, kui selle üle mõelda, eriti kui ma olen vastu võtnud otsuse minna üle kõigi piiride, mis mind siiani pärssinud on.  Kuigi mul on säilinud vajadus mind kummitavad teemad selgeks mõelda ja mul on suurenenud soov mõista igasuguseid protsesse, millest elu koosneb, tuleb mul puudu sellest ennasthävitavast kihust oma hinge puistada. Umbes kuu aega tagasi mõistsin ma põhjalikult, et ennasthävitav väljapoole elamine toob mind iga järjekordse vapustusega sõna otseses mõttes surmale lähemale. Sellepärast ei kirjuta ma nüüd kaua aega, kui mitte igavesti, ühtki luuletust, sest suudaksin neid luua ainult armastusest, mida ma endale lubada ei saa. Ma ei taha ennast enam kunagi lõhki rebida, ma ei taha endale enam kunagi haiget teha sellega, mida ma tean end tundvat.

hea on, et niigi meil jääb

Täiesti ootamatult on meie ellu saabunud suvi, kuigi eksamdiki veel enamuses tegemata. See joomine, suitsetamine, pohmaka tummisus, hommikute palavus, enda hunnikute ja tundide viisi raamatutega isoleerimine ja iseenda ületamise vajadus nii tunnete kui distsipliini tasandil kordub päevast päeva, nagu oleks see juba kestnud kuid. Ja kuigi see kõik on pöörane ja raske, annab see vähehaaval siiski tulemusi.

Ma hakkan mõistma, et mu lapsikus on rumal, ent nüüd, kus ma järjekordselt mingit tõelist naiselikkuse alget endas suuremalt tajuma olen hakanud, võitlen ma selle vastu teadlikult ikka mingi inertsliku trotsiga, mis mind aastaid enesekaitsepoosina on saatnud. Mu armastamise jõud on ikka veel loomalik, aga ma ohjan seda suurema mõistuslikkusega kui kunagi varem. Mulle tundub, et ma armusin viimast korda – ja nii selgelt pole see mulle veel kunagi kohale jõudnud kui nüüd. Viimane kord, noh, seda võib tinglikult nimetada viimaseks: nii tormakalt ei taha või vist suudagi enam ühtegi suhtesse rutata, nagu see siiani on toimunud. Kohati muidugi, kohati, sest ma olen alati üritanud viivitada viimase piirini kuni ma plahvatan. Ja ma olen plahvatanud iga kuradi neetud kord nagu mingi tuumajaam korraldades suuremal või vähemal määral tahtmatult kaost. Tagasivaadatuna meenutan ma endale tõesti loodusõnnetust, mis ei hooma absoluutselt, et ta tegevus mingit kahju võiks külvata – tornaado, asjana iseeneses, ei hooma, et tal on hävitav jõud, ta laseb endal lihtsalt kammida, olles see, mis ta on.
Sellepärast on mul mõttetu midagi juhtunust kahetseda.  Pealegi ei toimu siin maailmas miski ühepoolselt. Inimesed tulevad ise minuga kaasa, minu juurde, minu sisse, nagu mina lähen nendegagi, kui see tundub õige. Asjad juhtuvad ja see on võib-olla karmim tõsiasi, millega me leppima peame.

Ma olen tüdinenud oma stseenidest – kõik käib ainult mööda ühtsama nõiaringi. Ma olen siiani alati arvanud, et armastamine on üks kindlamaid asju maailmas ning andusin sellele täielikult, sest minu sees oli see nii puhas, ürgne, rikkumatu ja ma polnud kunagi aru saanud, mida võib tähendada arusaamatus oma tunnetest, eriti tunde puhul, mis on nii võimas ja suur – iial polnud ma arvanud, et kõik ei pruugi seda nii.. nii absoluutselt tajuda. Aga ma olen luuletaja – ma olengi päriselt kuradi luuletaja. Ja saades sellest täielikult aru, pean ma olema midagi rohkemat, minetamata oma pärismina. Ma tahan lõppude lõpuks praktiseerida, mida ma teoreetiliselt selgeks olen mõelnud – ma tahan armastada tingimusteta.

Kuna me olime enne sõbrad, suudame sõbrad olla ka peale seda, mis vahepeal toimus. Ja minu meelest on see kõikidest asjadest kõige tähtsam, sest see meeski, kellele ma ükskord lapsi hakkan sünnitama, peab ju eelkõige olema mu sõber. Sõbrad on kogu eluks. Ma loodan, et mu igatsus nende järele, kui nad kõik eri maailma paiku peaks kaduma, mind liiga nukraks ei tee, sest ma olen juba peaaegu kaotamas lootust usaldada kedagi enam nii jäägitult.
Sest nendegi ilusate ja puhaste hingede vahel, kes mu ümber on, tekib lähedusest pinget, mis mind nii mõnelgi ööl nutma on pannud. Aga millegipärast, vist esimest korda ei tee mulle tagantjärele haiget teadmine, et lasin enda voodisse tulla kellelgi, kelle jaoks polnud sel samat tähendust, kui minu jaoks. See on tagantjärele tarkus raputab järjekordselt mu naiivsust: kas ma oleksin pidanud kunagi varem nendes asjades kahtlema? Mingi tunne mu sees ütleb, et mitte. Küll aga olen ma hirmul tuleviku ees, sest keegi, keda ma pidasin piisavalt eriliseks, et mõista intiimsuse tähendusi minu jaoks seda ei suutnud, siis võin ma liiga suure tõenäosusega eksida ükskõik kelle teise suhtes. Kuigi see teoreetiliselt peaks mulle haiget tegema, ei haava see mind üldse nii traagiliselt, kui see oleks seda teinud distantsidelt, mis poleks olnud nii lähedalasuvad.
Me oleme sõbrad ja see sõprus on minu jaoks teistmoodi sügavalt eriline. Ta on minu jaoks ikka veel võluv oma mehelike omadustega, aga ma mõistan, mida ta tunda ei suuda. Ja ma tahan, et ma suudaksin välja elada selle tingimusetuse isegi juhul, kui see tähendabki seda, et parimatest sõpradest ei saa parimaid armastajaid.

jälle pöördumatu

iga päev tõusta teadmisega, et sa võid mind ei armastada
on lihtsam
kui elu aeg loota
et sa seda võib-olla teed

sellepärast tänan sind tänase öö eest
mil sa ei langenud
mu lolli siiruse võrku
mis näib mänguna lihtne
aga murrab südame vaikselt

tüdrukul
kel usku oli veel nii palju

ma kuulsin, et armastus on pime

Elu on hakanud täielikult kirjandust domineerima ja ma ei saaks öelda, et see mind kuidagi eriti südamest kurvastaks – elust olengi ma ju kogu aeg unistanud. Ja ma teen ka vist esimesi jõupingutusi selleks, et olla rohkem kui luuletaja. Sest minu puhul väljendub  luuletajaksolemine teadagi üsna nõmedalt kõikide oma ideaalide, armastuskirjade ja sümbolitega ülekammimisega. Ma lihtsalt pean teistele inimestele ka mõtlema. Nii erksalt ja mõttetult põledes kärssan ma läbi olles veel mitte midagi ära teha suutnud.

See viimane armastus on kulgenud tasa ja targu, sest ma pärssisin end. Piinlesin ja halasin ja vaevlesin, aga siiski ületasin end ja ei käitunud eelnevate aastate inertsist. Usuga sellest, et asjad peavad määratusest paika loksuma, ja uskumatusest, et need seda minu kasuks teevad, lasin sellel teemal näiliselt minna, kuigi mingil tasandil praksub see tuli minu sees ikka veel vägevamalt, kui ta viimastel kuudel kordagi välja on lasknud paista.
Aga see kõik ei tähenda, et ma ei käituks ikka nagu laps. Ma olen kolmandat päeva haige ja tahan ikkagi kellegi hoolitsust ja paitavat kätt ning palju palju voodiäärset armastust saamata südamega aru, et sellistel puhkudel tuleb nüüd küll juba ise hakkama saada. Ja kui me läheme korraks õue, et hingata värsket õhku, siis tahan ma Temaga teha suuremat ringi, sest ma igatsesin teda need poolteist päeva täielikult, aga Ta ütleb mulle hoolivusest, et ma peaksin ikkagi mu enda pärast koos teisega ühikasse tagasi minema. Ja mu niigi piirilolev jonnituju kaotab oma ohjad ning ma hakkan kõige räigemat moodi vinguma saades isegi aru, et see on äärmiselt nõme ja tekitab teistele negatiivseid emotsioone, suutmata ikkagi oma haiguse nõrkuses ja helluse kompenseerimatuses leida endale mingit muud väljendusviisi.

Ah miks ma pole kunagi nii tugev kui tahaksin. Irooniline on, et tahaksin olla normaasem ja samas vihkan kõike, mis on päriselt normaalne ja ilma igasuguste möödajooksmisteta. Mingid barbiinimesed ajavad mul ikka suht sita keema ja mul ei teki ikka veel mitte mingit isu nendega tutvuda, kuigi mind sada protsenti hämmastab, mis toimub inimese peas, kas elab selle nimel, et endast head muljet jätta. See on nii debiilne, et ei jõua mulle lihtsalt üldse kohale. Või kuradi kurat, kas mulle ainult tundub nii? Aga ma tean, et vestlused vestluste pärast jäävad minu jaoks rääkimata ja osad head inimesed jäävad minu jaoks rohkem kaugeteks ja üüratult palju igavamateks kui teised. Ma ikka veel ei tea, miks see nii on.

Ja mida ma ei tea, vaid ainult tunnen, selle suhtes ei saa ma järeleandmisi teha, käitudes nagu kuulipilduja: sina sobid, sina ei sobi, sinule ütlen, sulle ei ütle, sinu kannan maha, sinust on mul pohhui. Muidugi tänu sellele üliloomulikule loomadele omase kokkuihoidvussuhte pärast olen ma asjadesse veidi tolerantsemalt suhtuma hakanud. Jumal küll, Ta on nii mingi metslooma moodi, aga see on vist nii haruldane, et ma ei oska ta liiki määrata. Ta on uudishimulik ja vaimustub valimatult kergesti kõigesse, mis ta huviorbiiti satub. Ja kui miski on täiesti maitsetu või amoraalne või ebaesteetiline, siis on ta pilgus eriline põlgus kui ta ütleb “see on täielik pask” nagu raiskaks taoliste asjadega kokkupuutumine ta erilise elu üliolulisi minuteid. Enamus aega on ta üsna muhe ja rahulolev nagu mõni metskits aasal kepseldes – näiliselt mitte millegagi tegeledes pole tal kunagi igav.