neljas nädal klienditeenindajana

Käisin täna päeval arstil. Rääkisime jutud ära, mulle hakati eriarstile aega panema ja tuleb välja, et mul pole tervisekindlustust. Õnneks maksma ei pidanud veel, ja ega mul poleks raha niikuinii olnud. Normal, helistasin siis ülemusele ja ta ütles: “Aitäh, et meelde tuletasid!” – no palun väga. Lepingu tegime ka alles kolmanda nädala lõpus, sest ma tuletasin meelde koguaeg.

Türa.

Ühesõnaga ma tulen täna töölt, mingi enam-vähem nädal aega on null-kassa olnud ja ükspäev jätsin 20 euri ühelt kliendilt võtmata. Paar päeva pidasin end vahelduva eduga lolliks sitapeaks, nagu tavaliselt aga nüüd on pohhui. Olen 24. tööl, tuleb topeltpalk, võtku siis maha. Aga täna – täna jõudis mulle kõige hullem asi kohale: ma päriselt ka vihkan inimesi. Eriti LÕBUSAS TUJUS TOREDAID INIMESI – no mine vittu!!! Ja millegipärast kogunes meie tuppa just sedasorti tutvuskond. Teeme natuke popsu ja joome paar õlut ja  ma muutusin 15 minutiga mõrraks. Mul puudub juba pikemat aega igausugne isu inimestega suhelda niikuinii, aga ma ei saanud enne sellest isegi aru, et tegelikult inimes vältima olen hakanud, sest ma pole teadvustanud, mis mind häirib. Tegelt häirib mind ilmselt see, et nad ei põe sellepärast, et nad kusagil raha pärast passima peavad, või et nad raha pärast ei pea muretsema. Sest ma pole elusees nii sitaauguni raha pärast põdenud kui viimased paar kuud. See ajab ikka südame pahaks, kui peab odava toidu seast valima kõige odavama. Samal ajal teades, et vanemad on kusagil Tenerifel puhkamas või Helsingis riideid ostmas. Ma ei oota hellitamist, vaid seda, et mul hing sisse jääks – aga eks ma olen selle “ära teeninud” et ma nii ülbe kutsikas olen. No ei hakka ma siia maailma vist kunagi sobima.