esimene tööpäev

Pärast esimest tööpäeva üle kahe aasta – tulen 11tunniselt kaubamajas passimiselt koju, teepeal ostan paki Nexti, liitri piima ja pool liirtit lemmik õlut. Pidime minema kellegi soolaleivale ja mulle helistati isegi vahetult enne tööpäeva lõppu, et kas tulen enne ühikast läbi ja nii edasi, aga midagi hakkas kripeldama. Pidin ikka just enne lõpetamist raamatulugemisega hoogu sattuma, nii et põrandadki pesemata jäid. Ehk lähen homme varem. Ma ei tea, kas see oli sitahäda või mis, aga ma muutusin isegi tigedaks ja ma ei saa täpselt aru miks. Baasvajaduste rahuldamatus on kindlasti üks argument, aga ehk on sel midagi pistmist ka ahastusega teadvustamisest, et nii see maailm töötabki. Said oma kuradi jäärapäise iseseisvuse, said sitad suhted vanematega, said raha peale sülitamise – mida sa nüüd vingud?

Panen pannile oma ainukese toidu, samal ajal kui hommikust purdumolli pesen ja mõistan, et pole mõtet sinna oma ühe õluga ronida. Mõtlesin, et käin sital ära ja tõmban minekut, aga siis tuli meelde, et ma pole üldse joonud üsna kaua ja hommikune pudru ainsa korraliku toiduna ei tee mu olukorda kuidagi mõnusaks, kui ma homme jälle 11 tundi samamoodi passima pean. Kui külmunud juurviljad valmis saavad avan piimapaki ja võtan nädal aega külmkapis seisnud leiva ning hõiskan omaette: “Kogu maailma proletariaadid ühinege!” ja hakkan seda kelbast omale näost sisse ajama. Mitte kedagi ei ole süüdistada ja isegi kui oleks, poleks sel mõtet ning pealegi – see pole üldse kõige sitem variant. Mul on töö. Pohhui see Ülikool, pohhui see poliitika – mul on töö ja ma saan ühel ilusal päeval palka, et maksta emale see närakas võlg, et osta vanaemale midagi väga sooja ja ilusat ja maksta korraga kahe kuu üür, sest see kuu jääb ilmselgelt vahele. Kaks kuud ebakindlust on ikkagi huinjaa võrreldes küüditamisega. Või isegi töötu olemisega.

Mehike joob vist juba kolmandat päeva, aga las joob siis. Niikuinii peab ise aru saama, kui see nõmedaks muutub. Ma teen parem preemiaks nüüd rõdul seda suitsu, nagu vanasti – kuigi selle vahega, et ma tõenäoliselt ei pea murtud armastusele mõtlema.