ei saa mitte vait olla (PUUST JA PUNASEKS)

Et võtta üks kord ja põhjalikult läbi see kuradi NUSS mu “ebakultuurse” keelekasutuse ümber pean ma veel mõnd asja ütlema.

Esiteks – ma olen pärit tavaliste inimeste keskelt. Teiseks – noorte inimeste keskelt. Kolmandaks – ma olen ise noor. PROVINTS iseenesest pole mingi otsene õigustus või põhjendus, aga elu toorusega olen ma just seal kõige rohkem kokku puutunud ja rääkida jõhkrast VÄGIVALLAST ilusate sõnadega on naeruväärne. Trummi tuleb lüüa nii kõvasti, et kõik kuuleksid ja kui mõni arvab, et SEE POLE JU MEELDIV või – issand halasta – kultuurne, esteetiline siis.. no oled lihtsalt esteet kusipea ja selles pole mina süüdi, et reaalsus haiget teeb. Reaalsuse all kusjuures ei pea ma silmas seda, et kui ma ütlen PUTS, siis ma mõtlengi selle all naise suguelundit, näiteks kui väljendit sa oled putsis tõlgendada naise jalgevahel olemisena, siis kas see ei ole mitte märk VERBAALSEST PIIRATUSEST? Süüdistada kirjanikku piiratuses, kui ta julgeb kasutada roppusi on üsnagi samavõrdne piiratusest kirjutada ainult ilusaid tekste. On AUTISTLIK jääda kinni esteetilistesse piiridesse, kui ümberringi toimub mingi RÕVEDUS ja andke andeks kui ma julgen oma seisukohti  ja tundeid väljendada nii, nagu nad minu sees vahetult elu pealt nähes tekivad. Niiet tehke silmad lahti või hakake mu raamatuid põletama, sest ma VÕIN JA PEAN rääkima asjadest nagu nad mulle paistavad.

JA MUIDE, igal sõnal on rohkem kui üks tähendus.

a pohhui, mind võib võtta ka kui üht sitast punkarit, see on igatahes auväärsem kui mingi erudeeritud perverssus ja akadeemiline ajudekepp.

Ma olen tihti selle nooruse keskel tundnud, kui vana ma tegelikult kusagil enda sees olen. Ja samal ajal tean ma, kui mitmetasandiliselt noor ja absoluutselt kogenematu ma olen, nähes, kuidas elu on alles nüüd oma uksi mu silme all irvakile on paotanud. Kusagil 13aastaselt oli mul mingil perioodil see tunne, et ma sündisin eile. Vanaema ütles mulle ikka, kui ma millegi äärmiselt elementaarsega jälle hakkama ei saanud seda vana väljendit “Eilne oled või” ja ma tõsiselt  mäletan kui reaalselt ma tundsin seal kusagil peldikuukse peal, et jah – ma justnagu sündisingi eile. Sellepärast elan ma praegu umbes 13aastase või nooremanagi, tehes kõikvõimalikke idiootsusi, mida vähegi ette juhtub, sest mulle on kaardid ette pandud ja ma ei või nendega mängimist endale keelata, sest see on panustamine millessegi suurde ja enneolematusse. Ma pean neid riske võtma, mitte kuidagi teisiti lihtsalt ei saa, pole võimalik. Sellepärast ma ei kahetse ühtki narkootikumi, ühtki armastust, ühki spontaanset juhtumist, et see PIDI olema. Need inimesed kõik on kuidagi SEOTUD kes mu ümber satuvad. Mõnikord ma mõtlen, et nad on kõik variatsioonid minust, iga minu tahk liigub ringi inimeses, kes on minu sõber või tuttav. Mõne tahk on suuremapinnaliselt kattuv, mõni väiksemapinnaliselt ja neil kõigil on ka samamoodi tahud nagu mulgi, mis on minu eest varjul, ent need võivad olla sarnased, mis minulgi, ainult, et ma ei ole neid endastki veel avastanud ja selle kõige pärast kokku olemegi me omavahel seotud.
Ja ma vajan seda, ma tahan inimesi, aga ma ei tea kohati, kas on õige neid asju tahta julgeda.

Ma tunnen vist mingisugust ürgset armastust praegu, mida ma ei suuda endale lubada. Tõsiasi, et see mind tabas viitab eakusele, arvan ma, ent kaal, mis sellel on ei ole mu sees olevale noorusele kohane. Sellest kõik need üüratud vastuolud. Ma ei tea, kas ma suudan kanda midagi nii tõelist, nagu ma ära tunnen. Varsti enam ei teagi, kui palju sel on pistmist isikuga, kes selle plahvatuse mu sees toimuma pani, sest see elab mu sees mingit täiesti oma elu ja ma muutun nii kiiresti, et ei jõua isegi jälgida.
Paljud mehed mu elus, just intiimses mõttes, on olnud mu õpetajateks, isegi, et ma pole neid sellena otsinud on selleks saanud. Ainult nemad on mind avama pannud, viidanud sellele Elu uksele, mille vaatamisest mu isu elu enese vastu aina süveneb. Ja antud juhul – kas see, mida ma praegu tunnen, on ürgne ja tingimusteta armastus või järjekordne õpetus (sest üks õpetus on teisest alati võimsam), mis mind jälle nii palju iseendaks teeb? Kas see naiselikkuse alge minus, mis oma teadmatuses kamandab,   et “kui sa siia ilma üldse kavatsed lapse sünnitada, siis PEAD sa seda tegema just selle mehega, sest ainult siis on su laps eluvõimeline” on ainult osa järjekordsest kogemusest?

Ju seda kõike näitab aeg ja aega mul noor olla justkui oleks. Aga miks kummitab mind surelikkus, kui ma isegi ühtki surma lähedalt pole näinud? Miks tabab mind mõnel ööl nagu täna teadmine, et mul ei pruugi olla eriti palju aega.. Ja ma pole kunagi varem kellegi elusolemise pärast reaalselt nii tõsimeelset muret tundnud, kui selle surematusele kalduv a mehe, keda mu ebaküps olemus näib eelsitavat kõigist teistest maailma inimestest.

Õige ja vale saavad määravateks ainult hetkedel. Ja isegi kui need hetked on, ja nad ilmtingimata ning alati ongi, ebareaalsed peab neis olema kõige täpsem eetikaindikaator, või kogu mu tunnetus maailmast on läbi ja lõhki väär.

See eduvärk hakkab mulle vaikselt pinda käima. Sain mingi kirjandusonu ettepaneku kirjutada essee luule subjektiivsest olemusest ja ta mitte lihtsalt ei kirjutanud mulle vastu “hea töö, tänan”, vaid helistas mulle ja ütles, et oo fantastiline. Et ma panen punkti asemel hüüamärgi. Nahui, ma terve keskkooli aja muud ei pandki kui hüüumärke ja järsku oldakse sellest sillas. Ja pluss veel see, et ma olen oma esimesed ülikooli eksamid HEADELE, mitte rahuldavatele või minimaalsetele, aga HEADELE tulemustele teinud. Aga oma esimese ja ainsa kasiinomängu ma ka peaaegu võitsin. Siiski ei tundu mulle see eriala värk mingi ülemõistuse pingutus olevat, vähemalt praegu, ja.. no ma ikka häälestan end sellele mingi nuss võib iga hetk hakata perse kütma. Mingi keeleõpe raudselt ja mingi.. türa kõik ei saa ju hästi minna, ma tean seda. Aga siiani veel läheb.
See kõik ei tähenda muidugi mitte midagi muud, kui et ma viin asjad uutele tasanditele. Enne ma muidugi üllatusin ka, et misasja, kui ma ei taha mehele minna, hakkavad mehed tulema ja kui ma ei punnita oma ajusid peast välja, saan häid tulemusi. Kuigi ma ei saa öelda, et poleks üldse vaeva näinud, aga et see vaev ennast ka tasus – see oli mulle uus. Nüüd tundub saavutusvõimelisus mulle igav, ma olen midagi endale tõestanud ja see ei paelu mind enam.

Kõik tuleb viia nii piiri peale kui võimalik.

Sellepärast ootan uut aastat ka, sest see peab olema kuidagi tervislikumas nihkes tänavusest. Ma olen alustanud kokkuvõtete tegemist kusagil iseenda sees. Noh, esiteks ma lõikasin ja värvisin juba juuksed ära. Ja seda vastupidiselt sellele arhetüübile milleks ma end kujundanud olin. Ma sain sellest nädalavahetuse teemast ikka sellise valgustuse, et mul võttis jälle kõik tagurpidi käigud sisse. Mul on vastik olla mingi selline inimene, kes kõigile meeldib. Ausõna, ma ei tunne end normaalselt siis. See ei ole mina! Pealeminemises on midagi keskpärast. Sitt oleks siinkohal väita, et peaks punnitama, et mitte olla keskpärane, aga minu jaoks on see nii kuradi harjumatu. Kuigi võib-olla pole see iseenesest midagi halba. Noh, kui sa oled selle sees kasvanud. Aga no palju õnne kui igav see võiks olla..

kuidas ma järjekordse sita kokku keerasin

Kuradi poisid, need toredad poisid, tulevad mu ukse taha särasilmil ma olen terve nädala purupilves olnud: “Tsau triin, hakkame viima jooma!” – ei Mart, me ei hakka viina jooma, ma olen ravil aga, aga.. no vahet pole, tulevad oma kahe suure SAURUSEGA ja hakkavad pihta panema ning lõpuks ilmub kusagilt välja mingi lõõts, mida peab korraga oma kopsu tühjaks tõmbama ja see on tegelt küll nagu jeee vatefaak a õnneks need poisid läksid peale mu rõõmsakstegemist muudele pidudele, sest nii oli enivei plaanis. Mina jään üksi ja änksi täis, ajan peod segamini a tuppa ei jää niikuinii. Käin duši all ja seal on minuga kaks paljast naist, mulle tundub, et ma venin täiega koos kogu ajaga, mis on nii kuradi tatine ja nad on nii kuradi pussysheiving naiselikud kolmandakursuslased, et ma ei tunne nendega isegi soolist ühtekuuluvust ja ma teen sealt nii kiiret tulekut, kui saan. Pidin kogemata jalga panema oma parimad saapad, sest miski muu sobis mu hüsteerilise koduperenaise lookiga veel vähem ja nii läksin totaalses õndsuses geni poole, aint et ise sain ka aru, et liiiga vara ja käisin pigem teadagikust läbi kus olid ida pungid ja mingid vanad robustsed mehed, kes on võimelised preilidelt viimaseid suitse rottima. Vahet polnud, ma tundsin end hästi ja jäin mõnes mõttes endise praeguse naisega tänaval liiga hoogsalt Leeki tõmmates mingit indipaska ajama, kuni sain aru, et nüüd võib juba ära minna – nad läksid ise ka mingisse kohta, mida kutsutakse Mirr. See ajas veits juhtme kokku.
Ma mõtlesin, et on mingi dubspets, aga oli hoopis Julm ja julmalt vähe rahvast oli kui ma kogu oma kaasasoleva sularaha eesti all kohvikus kohvisi jõin ja ausalt ikka täielikus õndsuses olin üksi baarileti taga istudes kassapoisiga sõnatut vestlust aretades. Issand, see koht on ikka nii kuradi võluv – sinna võib südamerahus üksi minna ilma, et tekiks kordagi tunnet, et midavittu ma seal teen. Ma tunnen seal KUULUVUST, see on minu T a r t u  kõige soojem kodutunne. Mulle meeldib inimesi pealt vaadata ja kuulata, avalikus ruumis muidugi ainult, ja seal oli nagu üks mintuaoline tsikk sellepoolest, et ta chillis ka üksi ringi nagu ma aru sain, a ta lasi mingi siukse lause välja nagu “no ma ei taha nii rikkaks saada, et ma..” a see oli nagu jeah, ma saan raudselt sitaks rikkaks, sest ma olen nii fucking haritud inimene ja kompetentne, et ma ei pea ühegi bossi munni imema, et ametikõrgendust saada ja see ajas kõva häälega naerma. Tal olid koledad saapad ka, aga ma loodan, et see tema jutt seal, mida ma fragmendina aint mäletan, ei olnud päriselt selline  tõsimeelne educated sitt.
Lõpuks läksin üles ja viskasin end patjadele pikali ja lihtsalt vaatasin, kuidas värvid laval muutuvad ja kuulsin Julmalt ilusat lugu, mis on nagu Moonduja aint et veeel ilusam ja mul tuli see see see sundimatu naeratus peale, kui mulle sitaks atmosfäär peale läheb see on nagu JESS ma olen maailma kõige õigemas kohas. Mingi bänd hakkas ka end lavale kolima, see meeldis mulle, seal oli mingi kosmoseteema hullult ja sündid ja päris trummid, see trummar oli kaugelt nagu.. no ja ta naeratas väga palju ja väga armastas oma asja. Kuna mingi pikk tont, nagu alati, ronis mu trummarijälgimise kaadrisse, pidin ma ülespoole istuma ja oma uuringuid sealt jätkama. Seda aga oli omakorda jälginud mingi purjus, aga tundus, et mitte eriline idioot, vend, sest ta lähenes mulle selle sama laivi ajal ja küsis nagu mingi esimese asjana:  “Ega sul mingit poissi pole, kes tuleks mulle molli andma, et siia sinu kõrvale jääks?” See ajas mind naerma ja sellest piisas. Aga ausalt nagu, kogu selle õhtu vältel oli kõige vähem mingit isu mingit võrgutamismänge mängida. Nahui ma niikuinii ei oska neid  (või oskan nii hästi, et ei saa aru, et see oleks mäng?). Igatahes sealt tuli ära see “Sa oled kena neiu.. bla bla anna oma number, kui me enam nägema ei peaks”. Ja ma annan alati oma numbri, sest see on enam-vähem kindel, et keegi ei helista. Aga kui nüüd mõtlema hakata..
Läksin ära, ta ei olnud üldse pealetükkiv, pigem midagi järjekordselt lähedast geeniuseomadustega meestest, kellega tuttavaks olemise üle ma erilist uhkust tunnen. Ja ausalt mul oleks huvitav temaga vestelda. Aga mind vabsee ei huvita miski muu.
Läksin tagasi teadagikuhu ja selle lühikese auringi jooksul, mis ma seal teha jõudsin öeldi mulle kaks korda staar. Ma olin kohkunud, sest minu staariks nimetamine ei ole veel eriti märkimist väärt, sest kedagi ei koti luule. Veel vähem kotivad kedagi luuleauhinnad. Pidin juba koju minema, ent asetasin oma koti korraks majaäärele kui nurga tagant ilmus jälle mingi tuttav kes üritas õllepudelit avada. Ja nii kogunes sinna veel inimesi, kaasaarvatud üks püstiaetud rohelise harjaga punkar, kes oli nii kinni, et rääkis ainult pungikeeles, see tähendab, et ükski sõna polnud ühestki ta lausest tuvastatav, peale MOTHERFUCKERi muidugi. Ja omaigad oli mul vaja sinna jääda, tegelt. Mis teema on sellega, et kui sa üldse ei taha kellelegi rohkem meelde jääda kui sümpaatse inimesena, hakkad sa inimestele liiga palju meeldima? Nagu “lähme minu juurde”-meeldima. Kui mul on huvitav, siis on mõeldav iseenesestmõistetavana “lähme minu juurde”-variant, sest seal ma saan iga kell lärmama ja peksma hakata, kui mulle miski ei meeldi. No ja okei, viimane variant läks läbi, ma tundsin mingit õiget asja ning sel oligi võimalus millelegi väga ebaerootilisele ja puhtale, aga süütu lits minu sees hakkas kammima ja see ei läind ka hästi läbi. Mul oli plaan kirjandustudengina keskeakriisi sattunud vene mehele lasteraamatut ette lugeda, aga selleni me kunagi ei jõudnudki. Istus mu põrandal maas ja jauras ja rääkis, see oli AUSALT huvitav, mulle tundus momendiks, et olen leidnud oma Tartu Slava, aga ei.. ta korrutas liiga palju, et ma olen äge. See ei ole neutraalne. Korraks ma isegi üritasin magama jääda, aga sellest ei tulnud midagi välja..
Ja ma tahaks nüüd ennast maha laste selle jutu eest, aga ma mõistsin JÄLLE kui suur on mu suur armastus, mis on oma tingimatuses nii jäärapäiselt kindel. Ma ei ole selle üle uhke, aga ma ei saa sinna ka midagi parata. Mu toas magas võõras mees ja mina tundsin ainult, kuidas ma ühte teist inimest armastan. Mõnel õhtul olen ma kuri, et ma unarusse olen jäetud, mõnel õhtul piisab ainult sellest, et Teda üldse kunagi kohanud olen.

Ja kuigi ma punnitan kõigest väest olla kellessegi teise armunud pole see siiani veel õnnestunud. Sellised nagu eilsed juhtumid panevad mind üldse tahtma mitte kellelegi meeldida. Lõikasin omale täna koleda soengu ka ja kavatsen hakata rõvedate ja katkiste riietega ringi käima hakata. A seda ma küll ei tea, kuidas ma peaksin häid inimesi, kes arvavad nii õudselt, et ma olen äge inimene, minema peletama..

elu parimad aastad

Ma ei tea, kas elu saaks olla veel parem, kui sa oled 20 – sul on looks, vabadus ja piisavalt raha, et käia kõikidel pidudel, kus tahad ja suhelda kõigiga, kellega tahad, olles piisavalt andekas, ilma, et keegi sind dissida saaks. Mis oleks parem olemast vallaline teades mehe ideaali ja seda, milline naine sa olema pead. Kõik on nii kuradi õige. Akadeemia – ma saan sellega hakkama, poisid – ma saan nendega hakkama isegi, kui ma mitte midagi ei tee.

Ma ei lähe enam peast segi, kui tema, kes mulle meeldib, mind ainult teretab. Mind ei koti, kas tal on naine, kuigi seda oleks huvitav teada, sest mulle meeldib temast mehena fantaseerida. Ja tõesti, esimest korda elus saan ma paremini ja parema meelega läbi poistega pigem kui tüdrukutega ja ma ei tunne mingit süümepiina. Meestele peab meeldima ja see p e a b  olema sundimatu ning iseenesestmõistetav. Võidab see, kes ei võistle.

Mu enda ideed köidavad mu kirgi ilma, et peaksin kedagi vallutama. Piisab tõenäosusest ja ettekujutustest, mille reaalsusaspekt iseenesest pole üldse oluline, – kõik on iseenda kaasaskanduvas ruumis rollidesse sisseelamine, mis käib umbes nii, et ma mängin üliatraktiivset naist ja usun seda täiega ning naeran, kui meenub, et teesklen. Lõppude lõpuks on oluline unustada, et ma olen midagi muud kui maailma ihaldusväärseim. Miks peakski üldse midagi muud üks inimene endast arvama, kui ta ei tee oma sisemise üleolekuga kellelegi haiget? Pealegi on see üleolek ka naljakas, sest sellest võib olla reaalset kasu ja võib ka ilmneda, et pole.
Võib ka ilmenda, et see kõik on mõttetu.

Kõige hämmastavam on, et ma pole vist ühtegi armumist kunagi nii rahumeelselt nautinud, kui iseenda vabadust praegusel eluetapil. Olgu, võib-olla olen ma kohanud meest, kellega peaksin elu lõpuni koos olema, või vähemalt lapse saama, aga mis sellest? Minule annab ainult tugevust juurde teadmine, et ta nii loll on, et sellest aru ei saa.
Eile kahtlusasin ma end meesteõgija potentsiaali omamises, sest neid juhte, kus olen mingi üliülbe venna haavatavuseni jõudnud pole üks. See kõik on tundunud huvitav täpselt nii kaua, kuni müürid lõplikult langevad ning algusest peale ongi mind enim võlunud see eriti ilmne tõenäosus ülbikute puhul sellest, et nad on oma möla taga ilged hirmul äbarikud. Mitmed uurimustööd on seda nüüdseks ka tõestanud. Võib-olla olen iseenda kaitseülbuse nendega seoses sügavuti läbi uurinud ja, olles olnud nendega pidevas samastumises, selle enda sees ammendanud? Minu jaoks ongi tõesti kogu elu ainult üks suur avastamine ja kõik, kes sellele saatuse tahtel ette jäävad, on mu õppematerjal. Aga õgimise koha pealt tegelikult – ma ei ole teadlikult endale eesmärgiks seadnud kellegi ärakasutamise, nii magus kui see mõte ka ei tundu.

Fantastiline.
Ainult üks miinus on – ma ei suuda liiderdada. Kadestan mehi selles suhtes. Olen suht kindel, et minus on tegelikult metsik nümfomaan peidus, kes endast harva, aga see eest eitamatult märku annab. Ja keegi ei saa öelda, et ma poleks vanamoodne, sest ma olen ikka täiega vanamoodne, ükskõik kui avar dekoltee või lühike kleit mul seljas on ja absoluutselt olenemata sellest, mis porno hoora juttu ma genereerida suudan (hämmastav, et inimesed seda usuvad – ma vist oskan ka usutavalt näidelda): seks on ikka raudselt armumise väljendus. Ja ilmselt sügava armumise. Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata, ma ei saa nii teravasse vastuolla endaga minna, et pakun oma hinge kui auku kehas tüüpidele, kes mulle esmaselt sümpaatsed on.

Plaanis on eksperiment “õuu, sa oled mulle ammu silma jäänud – kas tahaksid minuga regulaarselt seksima hakata(kui esimene kord hea on)?” aga see eeldab bravuuri ja glamuuri kõrvale ka viina joomist.