sex, glamour & no talent

Ega see ei loe midagi, et kuu lõpp on ja mul viimased paar nädalat üsnagi sendilugemine käib – ükski pidu ei jää pidamata. Ja mis siis, et vihma sajab, on esmaspäeva õhtu ja oktoobri lõpp, me istume ikkagi riidepoe ees ja paneme kahekesi roosat veini. Üldse ei ole sellist tunnet, et midagi oleks puudu või üle või valesti, võtame elu kokku lihtlausetesse ja ei suuda ühte juttu lõpuni rääkida üldse, sest teine jutt sõidab sisse kohe, kõikidel seostel on seosed ja kes lõpuks ikka mäletab, millest ja miks ja kes rääkimist alustas. Kairi, Kairi, Kairi – rahu ja eufooria ühes isikus, kuuleb sama palju kui räägib ja lood ei saa kunagi otsa.

Tal olid tasuta õlled arvel ja me läksime zavvi, võtsime need välja ja hakkasime maalima. Pärast õlusid tulid viinad, sest see silt mis me laua kohal rippus sai absoluutselt (peaksin ütlema ikkagi saaremaalikult vist) saatuslikuks (ostad kolm saad neli) (pitsi muidugi) ja sealt läks käest ära. Me olime jälle kõige lahedamad inimesed platsis, ma ei saa aru, alati on kuidagi nihu, aga õnneks eile, siis juba päris tema juures, tiigripiima kõrvale punknroll pilte vaadates ma sain aru, et tagurpidi ongi kõik ja ilmselt et nii on peab see hea olema ja parem, sest kui mitte nüüd siis millal veel ja anything is hard to find when you will not open your eyes igaljuhul ju. Ma ei saagi aru, mida kuradit me tegime, aga igatahes olime jälle kuni kinnipanekuni seal ja nii umbes pool tundi enne sulgemist, kui Misha oma tuntud hüperenergilisuses kõige õigemas helistikus väisimatust pidutsemisest jutustanud oli, ja me järgmiste kuue õlle kallale asusime, tuli vahepeal kadunud Kairi ja kutsus mu ette lauda, sest “tule, seal on nii huvitavad inimesed” ja see oli küll end kapsaksjoonud inimese asi mida öelda, nagu Kodulaulu ajal mingi õudne mees (ausõna, mul on võlujõud jällegi ses suhtes) tuli seljatagant ja tahtis minuga tantsida ja hakkas ikka eriti labaselt rääkima, kui ilus ma olen – see on nagu see lihaturg, millest Lauri rääkis viimane kord, et kui tüübid räägivad enne pidu, et “appi kui koledad eided” siis peo lõpus nad lähevad samadele maltsadele ligi ajama, sest need on ainukesed, kes veel võtmata on jäänud ja siukestest asjadest saab aru, sest no come on, jaa, mul on madal enesehinnang aga ma päris idioot ei ole, siukene purjus lilleornamentika juurdeehitus ei ole teostatav, usutav ega pane pungi avanema, eks. Aga mingi Narva maantee vanas ühikas elav true naiivne rumal noor (minuomast teises helistikus) punkar astus mu kaitseks verbaalselt välja ja see õudus kadus mu teelt, seda kõike enam, et kinnipaneku aeg oli juuu ja tal oli vaja kedagi kaasa tassida endaga, õudusel ma mõtlen.  
Edasi läks juba bändiks, punkrock oma asfaldissekukkuvas joobes, roppuses, kõntsas ja labaselt irnuvas tooruses, jah need olime meie, kaks mingit tüdrukut, üks hullemini täis kui teine mingite  jumal-teab-mis-meestega, hotelli, hotelli läksime meie, punkar ei suutnud uskuda ja ei võtt üldsegi vedu, oli rohkem ettepanekus minna Narva mnt ühikasse, “lähme kõik sinna” ja teisel mehel, Tallinnast, ma ei saa aru, ta oli mingi ärimees vist (kuidas sellised Zavoodi satuvad?), tal oli terve pudel rummi ja taskud väikesi Coca-Colasi täis ja ta üldse ei teinud pudeleid lahti, ta tahtis minna London hotelli, võtta seal sviidi ja see ära lagastada, ja ma olin vaimusilmas selle poolt, selle sees täiesti, sest vaata mida me juba asfaldil ära suudame teha. Kairi kukkus vähemalt miljon korda maha ja hotelli ees mina talle peale, pangakaart läks kolmeks tükiks ja rahamees läks ja võttiski selle sviidi, samal ajal kui naiivpunk uttu kadus ning me peaaegu polekski läind, umbes siis kui mina poleks seda viina joonud vms, niiet ma olin esimest korda eestis hotellis ja sigalakku täis, see on vaieldamatult kõige sürrim koht, kuhu end juua ja ma ei suutnud ikka üldse uskuda seda. Ja oi kuidas me kahtlustasime, sest klišeed töötavad nii, et kui on tüdukuid ja mees, siis peab kogu raha eest interteinmenti olema aga ta lihtsalt istus seal diivanil oma prillidega ja ütles, et me ei põeks ja küsis, kas me tahame room service’it ja meil lihtsalt liiga palju WDF WDF WDF ja Kairi ei jääänudki vait, mina hakkasin juba kõiki hüvesi kasutama, mis üks hotell oma ärapakitud karbikeste ja seebituupidega (ma olin Kairi eelnevalt peldikusse tirinud ja oma kleidi seljast võtnud, et sealt alt ühte kahest kombineest talle anda, ainult selleks, et tema pluusi kanda, see meeldis mulle terve õhtu, aga kleit, mille ma potile olin paariks hetkeks pannud, imendas endasse imekombel inimkust, mille ma olin ju ometigi sunnitud väljapesema) pakub ja kiskusin Kairi lõpuks iseendaga vanni, panime kahe duššiga vannitoa lukku, lasime vanni vett täis ja tekitasime kõikidest seljasolevatest asjadest ilge hunniku ja pärast põrand ujutas, sukad läksid jalga palju keerulisemalt kui ära tulid. Kui me välja tulime, esmalt millegipärast paljalt, valged rätikud ümber, rommservice boy oli uksetaga – šampus, roheline sidrun, Coke, kuldne Marlboro – hommikul mõtlesime minu pool, et miks kurat me boy’d sisse ei kutsund ja temaga seda šampust auku ei pand, see oleks sürrabsurd kuubis olnd ja arvestades kogu situatsiooni juba isegi mitte nahhaalne, sest oli juba ise kõik nii over the limit.
Aga ära läksime, tallinnamees oli meie pesutuuri ajal magama jäänud ja nii oli kõigile parem. Me panime mustlasplikalikult taskud Coke’i täis ja tõmmasime na, konkreetselt tuterdasime läbi kesklinna minu juurde ja Kairi vigastused veristasid mu justpestud linu. Ta ärkas varalõunal naerdes ja hakkas läbi minu une rääkima ja naeris naeris naeris ja tahtis kohe pelmeeni sööma hakata niiet me pidime narkoglamuurselt Sockless in Supermarket (COPYRIGHT) päikseprillid ees neid pelmeene ostma minema ja tegema suurepärase prae, pärast mille söömist me eelmisel õhtul veini kõrvale räägitud SIIN-JA-KOHE zenfilosoofilise kui-mitte-nüüd-siis-millal-veel ammukuhjunud teooriad praktseerima hakkasime, mis, meie ammuses soovunelm reuunenud teoorias pidi antud päeval ühendama end kevadise Muddha (2x COPYRIGHT) ja you-must-find-your-bath-to-walk-by ehk eestikeeli me pidime minema maale, vihmavee kogumise vanni mudda täis panema ja ise sinna sisse ronima ja kõike seda mu Fujiga dokumenteerima. Mis viis meid muidugi transvestiidiglamuurini, sest kui juba ülepingutamisega alustada, siis minna sellega ka ülepingutatud lõpuni. Kui me kõik oma pitsid selga saime, mis mul vähegi oli, ja silmad kulmudeni litsiroosaks värvitud ja bussiga äraloksutuna jalgsi kruusateele jõudsime, oli juba nii pime ja nii külm, et täpselt enne uskelingi puudutamist otsustasime me lihtsalt edasi juua. Ja ma kogesin veel mitu korda eluideaalsuse, katarsise ja mindorgasming perfketsusmomente, korraga ja järjest neid, mis ma filmist ja raamatust olen ükshaaval saanud ja see kõik oli hea ja õige.

Mõned inimesed ei pane mind kahtlema, mõned panevad mind tundma, et ma olen õiges kohas, et nemad on õiges kohas ja kõik on lihtsalt okei, hästi ja see on elu ning kõik on ääretult loomulik.

Ja selle tunde seest iseendale tagasi vaadata on, nagu mul oleks enne kogu  aeg kolm kätt või kaks pead või midagi muud frigiitselt üleliigset küljes olnud, mis nende juures olles lihtsalt maha on kukkunud puhtalt selleläbi, et nad on seda näinud ja seda mittemillekski märkimisväärseks pidanud.

“ma’i tea, mul pohhui”

Eile öösel valdas mind järjekordselt see mittemidagi evivuse rahutus, kus ma mittemidagitundvalt mingisuguseid signaale hakkasin saatma lihtsalt sellepärast, et midagi juhtuks. Mõne tüübiga suudan ma ainult pornoliini ajada, aga täna ma jõudsin järeldusele, et ma ei peaks enam piinlikuseks iseenda pärast vaevuma. Kogu see energiaevivus konkreetses suhtes ongi paratamatult piinlik ja suuremas osas porno peal väljas, kuigi see pole kõik, muud on ka, aga sellest ma ei saa lihtsalt üldse aru ja ebamugav on.

Kergem on mõelda: ma’i tea, mul pohhui. Ja päriselt on ka kergendavam niimoodi iseendale öelda, selle asemel, et analüüsida ja ahhetada mingeid tehtud veidrusi ning kõige hullema tulemusena tehtut kahetseda. Kahetsus my ass, see on sama nõme kui kadedus.

Igatahes kell 3 öösel, kui ma juba arvasin, et kõik, keegi ei vasta mulle enam, ennast kasukas seljas teki all magama uinutasin, helistas mu sõnumi peale Lauri ja ma ootasin teda Riia mnt ja Kastani tänava ristis nagu vene lits. Aga tegelt ma ei olnd sel öösel üldse litsakas ja ma mõtlesin teepeal üldse, et öö on uus päev, nagu uncool on the new cool. Me läksime laululavale ja jõime seal külma tuulega õlut. Ütlesin, et pohhui on mul lemmik sõna vist aga ta leidis, et see pole enam eriti äge, sest liiga paljud on nagu “ma’i tea, mul pohhui” ja nii see kestis terve öö. Pärast mu pool teed lõpetades ütles, et ta on tundevärdjas. Ka. Ma ikka satun selliste otsa. Ja kindlad suhted ikka pärsivad spontaanset hinge ja armastust on vaja vältida, see ajab kõik sassi ning ma leian nüüd iseennastki tundmas, et päris suhe oleks ikka veits jurda. Sest esteks vaata kõigil on praegu mingi neetud suhe. No fucking hell. Kui mul üldse jätkubki nii palju jultumust, et mõne nende suhteinimesega ühendust võtta, siis pole nad ka kättesaadavad. Ilgelt ägedad inimesed muutuvad ilgelt igavaks nii. Ja nii mul vaikselt tekibki persse-see-armastus suhtumine. Juhuslikes suhetes on palju rohkem. Nüüd ja siin ja kohe ja praegu.

Eelnevalt ma muidugi käisin üksi ka väljas, oma klassikalise äkki-näen-kedagi plaaniga (mille moto oleks jällegi “ma’i tea, mul pohhui”), aga ei näinud eriti kedagi, ostsin Teadagi Kust odavalt siidrit, istusin bussijaamas ja jõin ja suitsetasin. Mingi kena viisakas poiss läks oma sõbraga mööda ja tuli minu juurde, et muga kokku lüüa ja mu suits süüdata. Midagi ei öelnd ja läks minema. Siis tuli mingi keskealine mees ja hakkas sujuvspontaanselt minuga rääkima. Et kas ma teed tema juurde ei tahaks tulla jooma ja et kas ma tulin peolt või et ma nii ilusti riides olen. Tegelt ma lihtsalt tahtsin punaseid saapakesi kanda ja valged sukapüksid on lapsklassika. Tuli välja, et Erik annab talle peotantsu tunde. Ja teed ma ta juurde küll ei julenud jooma minna.
Ma ei saa aru, miks alati mingid keskealised mehed tulevad. Ma pean ikka eriti keskpärane välja nägema ilmselt.

mu siiras uudishimu

Ausalt, kas see on võimalik, et mees suhtleb naistega ainult sellepärast (hoiab huvi üleval), et asjad kulmineeruksid kepini? Et ta ootab ja suhtleb ja tunneb huvi nii kaua, peaasi, et keppi teha?

Kas see on võimalik?

Distantsilt hakkab mingeid lähedalolevaid asju paremini märkama. Kui oled mingist suhtest või olukorrast väljas, sellest kaugenenud, siis märkab hoopis teisi asju ja kõike on võimalik hoopis selgemini mõista.
Nagu see perekond ja inimesed, kes seda ümbritsevad.
Või.. kui traagiliseks kõik võib osutuda. Et kui keegi näiteks usaldab kedagi 15 aastat, partnerina, ja ükskord tuleb välja, et usaldatav pole usaldusväärne ja on teise suhtes austamatult ebaõiglane olnud, siis ei ole lihtsalt sõnu enam. Sellist asja ei oska üldse oodatagi ju. Ja kuna inimene, kellega selline asi juhtus, seisab mulle väga lähedal, haavab see ka mind.  Imelik, kuidas me teineteist enne mingit kriitilist piiri väärtustada ei oska ja paradoksaalne, kuidas füüsiline distans mõjub muidu emotsionaalsele ja vaimsele distantsile soojendavalt. Ja miks mul on raske tunnistada, et ma räägin oma isast? Kõigi nende aastate pärast vist.

Mingi eelmine kuu ta tahtis lambist mind Tartu sõidutada, et ma rongiga ei peaks minema. Pidas bensiinijaamas kinni ja ostis suitsu (pruun Kent (igal margil on mu jaoks nüüdseks mingi ajalugu kujunenud) ja pakkus mulle ka. Mul jäi suu lahti muidugi ja tunnistasin kohe, et teen küll suitsu, ent tahtmata reaalsust näha, ütles ta midagi, mis viitas sellele, et me koos suitsu ei teeks ja mina pärast ei küsinud ka. No see oli kuidagi sümboolne, aga kujutan ette, et kui ma temaga juba suitsu teeks, siis oleks kõik sitased barjäärid ja sillad ületatud. Ma ei oska seda fenomeni seletada, aga suitsetajate vahel on midagi, sest selles, kui kaks inimest räägivad ja suitsetavad on midagi, mida muidu pole. Ei tahaks naeruväärselt diibistada suitsetamist, aga selles oleks nagu seda siin ja praegu olemise efekti mitmekordselt rohkem, sest we’re all gonna die and so what if we’re smoking. Sest tegelt nii on ju. Üldse, kogu elamine. Isaga koos taanduks suitsetamine basic human beingule, mis on kõige šefim asi, mis inimeste vahel üldse on.
Ja nüüd näen, mitte selle suitsuloo pärast, vaid millegi muu üldiselt, teda hoopis teisest küljest, mida ma pole väga teadvustanud. Ta on kogu aeg tegelt olnud see, kes tõmbleb, et meil kodus hea oleks ja ta ei räägi valjult ohvritest, mida ta selle nimel on toonud, ent miski ütleb, et ta peab neid pidevalt tooma. Ja muidugi on ka teada, et tal on mingeid räpaseid saladusi, millest ta ei kavatsegi rääkida, aga mitte kunagi pole ta kaotanud, vähemalt minus, turvatunnet, et kodu on olemas, toit on laual, tuba on soe ja et kunsti saab ka. Üldse, kõike mida vaja on olnud, mida on võimalik soetada, on olemas olnud. Ja see kõik juba on mingil määral armastamine, sest olgem ausad – sa isegi jagad kõike sellega, keda kalliks pead.

Ma olen viimaste kuudega aru saanud, et häid, AUSAID, inimesi on ikka väga palju vähem, kui ma arvasin, sest ma olin aususega harjunud, mind on selliseks kasvatatud ja siis ikka arvad, et eks tegelt ikka ole ausaid ka, kuigi näed, et kõik ei ole. Aga siukest türamängimist nii lähedaste inimeste puhul ma ei oleks ette näinud, sest see, kui sinu vastu ei olda enam aus, isegi arusaamata, et käitutaks ebaausalt, on ikka munnilt nõme. Igasugune respekt my ass. Ilmneb, et inimesest lugupidamise saab veel primitiivsematele omadustele taandada kui varem, sest elu ei ole pea elementaarsest eetikast sittagi. Ilmneb, et inimesi ei saa ainult hinnata selle külje kaudu, mida sa neis näinud oled, kuigi see kõige võimalikum ja magusam tundub.
On selge, et aususe kõiki kriteeriume me võimelised täitma ei ole (ent see ON ideaal, mille poole pürgida), aga ma leian, et austus kellegi vastu algab just sellest, et temas on mingi tahk aususest olemas.

Nii palju siis seekord kirjutamist a la nagu kirjandis, aga putsi see, putsi need igavad ilusad tüdrukud, kes kogu aeg siukest teksti panevad.

Mul on täielik kirjutamise identiteedikriis. Kuidas ja miks on küsitavaks muutunud, ma olen mingi raja ära tallanud ja uued elumõjutused on mind tõesti muutnud – mu mõtlemist ja suhtumist asjadesse. Niiet nahui ma siis halan enam.

Tükk aega olen suutnud juba niisama elada.

See on vist kurb, aga kõige ägedamad lood on minuga ikka juhtunud siis, kui ma purjus olen. Ja ma ei propageeri siin mingit alkoholismi, aga Bukowski oli üldse kogu aeg täis. Ma ei ole kogu aeg. Aga ema kardab ikkagi. Ta kirjutas mulle ükspäev ja ütles, et ära siis joo ja suitseta liiga palju. Et parem kui üldse mitte.
Jaa, muidugi ema, kui see kõik poleks võimalik, ma ei teeks seda.

Aga kui ma hiljuti jälle ükskord jõin, see ei olnud küll plaanis, saades kokku ühe.. ma ei oska neid tüüpe kuidagi ühise nimetaja alla panna, kellega ma olen kunagi amelend.. poisiga, eks, meil oli mingi värk, aga ma põtkisin, ja helistasin talle nüüd mitu kuud hiljem ja jee, tal on tüdruk ja puha ja me ronisime üle kaarsilla ja puuotsa, “ma saan aru, mul on ka nii olnud, a mulle sa võid iga kell helistada, kui midagi on” norrmaalne. Jõudsime siis mööda inimesi ja teisi maastike viinajoomiseni ja ta läheb “kas ma võin täna sinu poole magada” uncool, ma ei saanud aru “sul on ju oma kodu” – “aga ma ei taha sinna minna, ma võin kasvõi maas magada” miks? Milleks siukest asja oli vaja? “Ei” ja enneseda ta loopis jälle oma telefoni vastu kivi puruks niiet tükid olid laiali, oli vait ja räuskas vahepeal. Ma ei saa aru, miks ma mingite hullude otsa satun kogu aeg. Ta sõbrad olid nagu “mult võeti laps ära, sest ma olen narkomaan, kust ruttu LSD saaks?” ja je je je, ta ise kirjutas mulle kunagi “ma olen joodik niikaua kuni ma saan aru, et ma olen joodik” aga see oli ok, et see kiri mingit sisu ei omanud, arusaadav, sest ta kirjutas selle laksuall. Ja lõpuks ma ütlen, kuni see kõik end täiesti ära on leierdand “ma lähen zavoodi” ja okei ta tuleb muga kaasa, ajab mind tänaval taga ja me kukume korduvalt oma viinapurjus peadega vihmasele asfaldile maha ja jookseme edasi ja ohoo ma näen ühte neist mu väga ilusatest meestuttavatest ja lähen tema poole trepile istuma, see hull mul ikka järgi jõlkumas. Siblin siin ja seal ja minnes korra zavvi sisse, see hull karjub mulle järgi “ma armastan sind! tegelt kaa!” ja ma ei ütle mitte midagi, ma ei pööra tagasi, lähen edasi edasi edasi, WDF ja kui ma välja jälle tulin, ta oli seal ainult natuke ja kadus siis ära.
Ma olin jäänud sinna samma trepile. Osad tüübid on nii ilusad, et ma imestan, kuidas me üldse suhtleme. Nii ilusad, et see tekitab mus ebamugavust. Aga ma suudan selle kuidagiviisi sekundeerida, ma ei tea kuidas, ja rääkida seksist. Mu leivanumber, sest ma olen ekstravertne ja avameelne ja oman minimaalseid kogemusi. Kuigi olen millegipärast kohati jätnud inimestele mulje vastupidisest, mis on eriti naeruväärne. Kõik, mis ma konkreetsest tegevusest endast öelda oskan on, et see on mingi ebamugav pikk sahmimine. Mulle meeldib kõik eelnev palju rohkem. Igatahes mul läks kõht õudselt tühjaks (purjuspäi süüa on geniaaalne!) ja me läksime Teadagi Kuhu edasi ja LLLaini purjus Laini tuli ja oli nii õudselt õnnelik, Tallinna Ülikool rokkis äässi ja ainuke viga oli mitte ülelaua istuva ühise tuttavaga semmimine. Musmus, lavlav, läksime edasi, ja ta räägib tüübi saladuse välja “sa meeldid talle” ja ma ei usu üldse, üldse ei usu aga lõpuks oli poiss minu juures. Minu toas. Ja saab alkoholimürgituse mingisuguse ja hirmus kurb ja abitu on olla. Korterinaaber ärkab üles ja uriseb. Lõpuks saame korda ja.. kaugele. Mitte lõpuni, aga Eckhardi soolo tuleb ära. Ja iga mu neetud seksuaalvahkord taandub ratsionaalsele “teeme keppi vä”le. I’m such a turnoff, ausalt. No ei ole ikka kiimas litsi minus, üldse pole.
Hommikul oli millegipärast ikkagi see piinlik moment, kuigi me olime selle üle esimesel kohtumisel juba naernud. Ja hommikul naersime ikkagi ka, lihtsalt mitte midagi polnud öelda ja süüa polnd kodus mul ega kohvi ega midagi.
Nüüd ma läksin ükspäev tast mööda öösel tänaval, ta oli hunniku sõpradega, ja mulle tundus, et tegelikult ma vist ikka ei meeldinud talle. Ja alati on võimalus, et kättesaamatus on kõige võluvam ja kättesaadu on oma võlu kulutanud, kuigi teda tundmagi pole õppinud, kaob sädelus siiski.

Eckhart Tolle, kas sa suudad mu maailma muuta?

Oo vahepeal ma ikkagi valgustun, see kuradi raamat peseb, reboostib ja refreshib mu aju kogu täiega, see on kümnekordne Lao Zi, fucking hell. Ja igas peatükis ta räägib ja korrutab aina ühtsama, et SIIN ja PRAEGU ja OLEVIK.

Noh, ja mu valgustumine ütleb mulle praegu, et ma peaksin kirjutama oma olevikust, kuigi see pole alati praegune hetk (kirjutamine on oleviku metatasand suht, olgem ausad). Aga.
Millist elu ma elan.

Poisid on kõik armunud. Või vähemalt see mõni, kellega ma end samastan ja üldiselt mul on hea meel, eks, aga fakkk kellega ma õlut joon siis terve öö? Ei joogi. Mariaga jõin rummi ükspäev üldse. Terve rummi jõime ära. Jõime ja jorisesime. Jumalast äge tšikk. Käisime klubis ja juhuslikult ei saanud seal paremat muusikat ollagi – Retro Groove – ja vot see, kallis Eckhart, oli siin ja praegu 100%. Ma saan aru, et sa tahad, et ma elaks intensiivset elu, ja veerandkohaga ma olengi seda mingitmoodi aeg kogu aeg teinud, aga et saavutada see tasand, kus iga hetk on kogu aeg, et iga hetk oleks kogu elu.. ja ma niikuinii üldse olengi saanud isu täis idealiseerimisest, et maailm paremaks muutuks, et ma lahedam näiks, et ma meeldiks, et kunagi juhtuks see-ja-see ja siis oleks õnn bla bla bla. F U C K  THAT  S H I T.