see kõik on päriselt ka mu elu

Aeg on oma ülitundlikkusest kõrgemale tõusta. Nüüd saan ma sellest aru paremini kui kunagi varem. Sellepärast ma üldse Londonisse lähengi.

Ma ei saa ju öelda, et kõik mu suhted on poolkõvad, aga kui asi puutub armuasjadesse, siis on see küll ilmselge fakt. Praegune elu on mind kandnud kõige haigemasse inimsuhete puntrasse, mida ma kunagi kogenud olen. See, keda ma armastan, ei saa minuga koos olla, sest ta tahab kõige rohkem koos olla sellega, keda ta kord juba armastama on hakanud, by far enne mind, by far ilmselt ka peale mind. Ma ei saa enam olla nii väike ja jääda antud olukorra traagilisusesse kinni, sest see sulgeks minu jaoks võimalused midagi õppida, saada paremaks inimeseks. Ma pean armastama seda, mis on, nii, nagu see on, sest nii nagu ma isegi, ei oma ka keegi teine võimu oma tunnetest üle olla. Ja mis siis, et ma ei saa süüa ega magada, sest nii kurb ja valus ja üksildane on, ma pean sellest üle olema. See märterlus on märtriks ainult mulle endale.

Tõrvan kopse naudingu valuga, nagu see alati on olnud, ja toitun suuremas osas vedelikest. Ta ei tule enam kunagi mu kõrvale magama, kui ma teda kutsuma peaksin, mitte kunagi enam, see aeg on läbi, ent teineteise läheduse kindlus sai nii lühikese ajaga nii loomulikuks, nagu me oleks teineteise kõrval maganud juba aastaid. Ma saan neil päevil rahu ainult temaga ühes ruumis viibides, kuigi mõistan sealgi (ja hellitan lootusi vähem, kui tegelikult arvata võiks, ent vahel unustan end siiski liialt), et ta oleks kümme korda enne tema, kui minuga, kuigi ma ei taha seda endale tunnistada. Aga tema toas saan ma uinuda, uinuda unne, mida mul üheski teises toas veel nõnda pea ei tule. Ilma temaga koos olemata on mu hing samamoodi kinni nagu sel saatuslikul purjus ööl, kus ma oma tundeid tunnistamata ilmselt lämbunud oleks.
Mul on nii kahju, et ma seda kõike tunnen, mul on nii nii kahju, et ma üksinda rahu ei saa.

Elu ja mina oleme vähemalt nüüd täiesti saavutanud otseühenduse, kiire ja ilma dial-upita. Olen mina, olgu ma siis milline tahes, ja elu – suur ja hull, ja ma ise panen asju liikuma, suhtlen ja saan mõjutatud, kuvarid jäävad koju, vanemad elavad sadade kilomeetrite kaugusel. Kõik saab korda, kui ma tunnen inimesi.

järjekordne maailma kurvim armastuslugu

Ta oli juba siis külm. Kohe, peale seda intriigihõngulist telefonikõnet Tallinnas, milleks ta teise tuppa läks, ma kuulsin korduvalt midagi sellist nagu “ma usun seda, kui see on tõsi,” umbes viis korda vähemalt kuulsin. Ja ma teadsin, et see on halb. Ja ma teadsin, et ta oli olnud armunud, aga et nii hullult.. nii hullult, et öelda mulle täna öösel “ma saadaks kogu maailma perse, kui ta minuga oleks” ja ma pole vist eluski end nii persena tundnud.

Kõik.
Algusest peale ma mõtlesin, oma armunud peaga, et mul ükskõik tulla sinuga teise Tartu otsa, kus ma pole käinud, isegi kui mul pole taksoraha, et sealt tagasi sõita, isegi et ma pean järgmine päev kell 8 tööl olema, persse, ma tuleks suga teise maailma otsa ka. Armunud peaga. Nii armunud peaga lasin sul osta mulle lennukipileti Londonisse, sest ma tahtsin seda kõike, sind ja maailma, armastada ja õppida. Ma nii väga tahtsin.
Ja tahan siiani.

Vahetult enne kogu seda oksendamist ja draamat, mille mu halbaaimav hing korraldas, tuli mul meelde, et sa ütlesid millalgi, et sulle ei meeldi inimestele halbu asju öelda. Ja näe, sa ei ütlegi. Sa ei ütle mitte midagi, nagu üks õige eesti mees. Ja sel juhul pole oluline, kui kiire armeenlane sa voodis oled. Seda enam, kuidas ma tundsin, et hakkan sinust kaduma, kukkusin ma aina sügavamalt oma armastusse (tinglik või mitte, see kõik teeb ühtemoodi haiget) sinu vastu. Kukkusin ja kukkusin nagu väga kõrgelt kaljut, aegluubis, kogu maailm tumm, süda saapasääres. Istusin seal Kirjanduse Maja saalis kogu meik näos laiali nutetud, emotsionaalne haisev hunnik sitta, loopisin oma märgi taskurätikuid maha ja olin jälle second best, kui parimat ei olnud saada.

Persse see, et ma tulin töölt ära, kolin korterist välja ja jätan sõbrad maha (aga nad jäävad alles, nad ei kao) – ma olen jälle see idioot, kes kõige rohkem haiget saab. Ma olen jälle see sitane väike suhe, mis on nii neetud lühike, et inimesed isegi ei usu armastuse tekkimisse, aga mille peale mina lihtsalt kokku kukun. Üks kord võiks keegi mind ka nii välja lülitada, kui väljalülitatud minust endast ollakse.

Aga ma võtan end kokku, eks, ma hakkan inimeseks. Mul ei ole järgmist kahte aastat vaja halada sellest, kuidas keegi järjekordselt mu kõrval ei suuda püsida. Ma tean, et ma nutan, aga teised ei pea seda nägema. Võitlen mürgi vastu mürgiga ja riskin edasi – võib-olla oma eluga.

London

Mulle hakkas see eit kohe pinda käima. Või noh, momentaalselt isegi mitte. Muusika räuskas, Prodigy ja Ruja vaheldumisi, inimesed sagisid, Ta rääkis seal igast inimestega, kuni see ahv kohale ilmus. Poolenisti lõunamaallasena embab Ta kõiki ja see krõhva polnud mingi erand. Me olime juba 15 minutit tagasi üritanud peolt lahkuda, õigemini, minu jaoks see ei tundunud suuremaltjaolt pidu olevat, seega andsin ma Talle teada, et ma isiklikult läheksin ära, tehku ise edasi, mis tahab. Ta oli täis nagu kännuämblik ja Ta sõbrad ei lubanud tal enne sulgemist kuhugi minna, valvasid ukse ees, niiet me läksime saali ja Ta tegi muusikataustal plattopsist õlleloksudes koomilisi liigutusi. Enne minu areeniletulekut mulle teadaoleva dramaatilise viinapraktigaga olid nad sedasi tuumateadust arendanud, nagu nad sellest ise pidevalt rääkisid, et see on raske töö ja et tuuma tulevat uurida. See tähendab, et ööläbi peab seal põhikõrtsis istuma ja letiääres õlut juues inimkatseid tegema. Olevat üllas töö.
Noh, igatahes, me pidime juba ideeliselt ära minema, kui see vildist lepatriinu kõrvarõngastega eit poleks tulnd, sest Ta valvavad “kaastöölised” olid läinud välja suitsu tegema. Üks kaastöölistest oli mulle õlle näppu pannud, kui ma kogu selle Temaümber toimuva sagimise ajal suvalisele toolile olin potsatanud ja veidi igavlevalt ringi vahtisin. Lakkusin õlut ja olin püha kannatlikkus ise, nagu väiksenagi istusin külas vanaema kõrval ja olin tasa, ei seganud suurte inimeste jutule vahele. Kui me saalist lõpuks tulema saime ja maja ees olime, suutis Ta siiski sõpradele selgeks teha, et võiks temapoole edasi minna. Kuigi noh, mul seda plaani polnud, ma tahtsin lihtsalt ära minna, ma ütlesin Talle, et ma tahan ära minna ja Ta tahtis kaasa tulla. Ja nüüd need inimesed kaasa võtta. No olgu. Aga siis hakkas neid ükshaaval pudenema. Üks läks kohe kõrtsu eest koju, kaks tilpnesid peatänaval kaasas, üks kukkus veel maja ees ära ja jäimegi ainult mina ja see Kõrvarõngas. Ja Tema.
Läksime siis uksest sisse, kass jooksis mäugudes vastu nagu tavaliselt. See kõõm oli seal enne ka niimoodi peale pidu edasi pidutsenud, sest nad aeg-ajalt heietasid kahekesi midagi eelmisest korrast ja selle tagajärgedest. Ja muudest asjadest heietasid ka, kuidas nad couchsurfisid või onlaindeitisid ja esimest korda nägid ja midaiganes. Ma olin jälle laps suurte inimeste keskel, kel pole midagi kaasa öelda. Tihti paneb see roll märkamagi kostuvast dialoogist huvitavamaid asju, mida antud dialoog ümbritseb. Olen enngi vahtinud raamaturiiuleid ja jälginud sügavaima pühendumusega nipsasjakesi ja muid absurdsusega üllatavaid vidinaid, mis ühte elamisse ühel või teisel viisil sattunud on. Mulle meeldib nende aja- ja kulgemislugu endale ettekujutada, see lõbustab mind. Mõndadel juhtudel ärgitab selline situatsioon tänapäeval mind ka koristama, ent antud süngergia nende inimestega seda ei teinud. Läksin vannituppa ja pesin oma musta meigi maha. Keerasin kunstripsmed perse ja nühkisin tükk aega seebi ja peldikupaberiga, et kogu see jama omal näost maha saada. Need jobud istusid kogu see aeg kahekesi seal lahtikäival diivanil ja ajasid mingit suvalist juttu. Ma ei mäleta, et see asi oleks mulle kuidagi kahemõtteline tundunud, kui selle targutava kõõma lollakad naeruitsitamised, millega ma iseenesest olen harjunud, sest nii see käib, kui sa oled naine ja sulle keegi meeldib, välja jätta. Mõtlesin, et sitta kah, küll see toru minema tõmbab, aga  peale juulikuu Loomingu luulega tutvumist viskas mul üle. Kell hakkas neli saama, ma olin kompetentses, teatrikülastajalikult tsiviliseertus joobes ja väsinud. Tõusin püsti ja ütlesin, et lähen koju. Tema hakkas mingit sokki ajama, et teeb mulle aseme sinnasamma. Et jään jee magama, kui nad selle debiilikuga seal pläkutavad samal ajal ja liisund õlut joovad. Või siis et ta tuleb minuga kaasa. Tsikile ütles talleomase huumoriga, et too võib temajuurde jääda aga Ta tuleb minupoole, Tiigi tänavale. Ja oh kokkusattumuste õudust, tsikk elab samal tänaval. Pakkisime end siis riidesse, aga kuna Ta oli nii purjus, hakkas jokutamine pihta. Juba uksest väljajõudnutena meenus Talle liisund õlu, mille ilmtingimata kaasa pidi tarima, mille peale ma Ta juba perse saatsin ja ees minema hakkasin. Käies mõtlesin endamisi, et türa mis värk on, inimene võib ju mind armastada, aga kui ta armastab alkoholi rohkem, siis ma ei hakka üldse konkureerimagi. Olin juba terve õhtu igavlenud, ainult sellepärast, et Temaga koos olla, et Tema juurde jääda. Sellist ahviarmastust olen muidugi korduvalt varemgi harrastanud ja tuleb tõdeda, et enamus juhtudel see tulemust ei anna, eriti mida rohkem ma ootan ja mida igavam seltskond on. Kiirendasin sammu ja keerasin õigepea nukataha, pärast mida Ta mulle helistas ja ütles, et jälitab mind siis, kui ma neid järgi ei oota. Ma soovitasin proovi teha ja viskasin toru hargile, olles Ta peale kuidagi põhjendamatult solvunud, teadmata, mis konkreetselt valesti on, ent teravalt tunnetades, et kõik pole korras.

Me ei tundnud tegelikult üldse kaua. Kohtusime juhuslikult inimkatsete käigus Tuumajaamas. Üks hetk ma läksin hulluks, ei saanud enam normaalselt hingata, jõin viina ja ütlesin Talle keset jaanuarikuist tänavat, et olen temasse armunud. Umbes nädal hiljem kammis meil nii ära, et Ta tegi mulle ettepaneku Londonisse kaasa tulla, kus Ta pool aega elab, käies teine pool aega Eestis, oma kodukohas Tartus, pidutsemas. Ma mõtlesin ja tundsin, et jaa, see võib midagi olla, midagi, millest ma ammu olen puudust tundnud ja millest saab uus ja tähtis peatükk. Mu süda ja mõistus koopereerusid, mis siis, et noil päevil millegi praktilise ärategemiseks kolm korda rohkem aega kulus, ent  üksteisesse armunud olemist ei saa kellelegi etteheita. Me veetsime fantastilisi öid tundes kõike tehes mitte midagi ja magasime õndsaid päevi  tundmata vähimatki süümepiina.
Aga veebraur läheneb.

Kõmpisin geto viiendale korrusele, oma üheteistruutmeetrisesse üürikappi ja olin maru tõsine. Ta magas kohutavalt, kui purjus oli ning ma olin üsna kindel, et varem või hiljem tuleb ta mulle järgi. Kuigi ta oli ikka selle kõhvaga, ma teadsin seda, aga ta tuleb mulle järgi. Helistasin ja ütlesin, et ärgu tulgu. Viieteist minuti pärast hakkas väga paha, et ta ei tule ja helistasin uuesti. Armastus ei ole nali, aga loll on see on küll. Ta ütles, et on samas majas, ainult, et neljandal korrusel. Ta ütles, et tuleb. Poole tunni pärast oli Ta mu kõneposti suunanud.
Ta oli mu kõneposti suunanud.
Ma saan aru, ma tean ju neid tüüpe küll, kes ei võta kõnesid vastu, kes suunavad kõnesi ja panevad sissetuleva kõne kinni. Aga Ta pani minu kõneposti. Lubas tulla, ja ühte korrust ei kõnnita pool tundi, ja pani mu kõneposti. Ma ei suutnud uskuda, helistasin kolm korda järjest. Ikka olin kõnepostis. Ei saa eitada, et mul käis peast mõte läbi Ta kõnepost umberoppusi täis karjuda, aga lõpuks olin ma selleks liiga kurb. Kõige hullemad stsenaariumid õigustavad end valjuhäälselt mu peas.
Ärkasin paari tunni pärast, sest unes hakkas juhtuma kõik see, mis ma tahan, et päevajooksul juhtuks. Et ta päästaks selle olukorra kuidagi ära. Sest kohe tuleb veebruar ja meil ei ole mulle ostetud veel lennukipiletit.

inimorjusest

Palju õnne mulle, ilusa augu olen kaevanud endale. Mul on nii labaselt lihtne töö ja ma suudan endale ikka kriisiolukorra tekitada.
Aga nüüd jõuab kohale, eks. Nüüd jõuab täiega kohale, et ma ei saa niimoodi viilida ja paska ajada nagu keskas. Kuigi noh, mul on ikkagi eriline talent kõik asjad perse keerata, natukenegi. Kui valesti ei läheks, siis ei oleks minuga seotud asjadel minuga seost.
Ja kõige hullem on vist, et ma saan tihtipeale väga hästi aru, et ma käitun valesti ja teengi seda teadlikult edasi, nagu tahteski lõpptulemusena teada saada, kelle suhtes ja kuidas ma valesti käitusin. Faktist ei piisa, see on kuiv ja elutu. Ma vajan vist isegi valesti käitudes inimkontakti ütlemaks mulle, et “kuule lõpeta ära, nii ikka ei saa” ja siis, oh, ja siis ma tunnen end halvasti! Siis hakkab paha!

Ja oleks see siis veel kõik. Raisk, ära hakkan ka vist armuma. Terve eilse päeva piinas see mind, käisin poes ja õnneks see distractis päras hästi, aga Vanemuise mäelt alla tulles: see on jumala halb, mul ei ole seda värki vaja jälle, sitt sitt sitt, ma ei händli ära. Nii palju olen ma nüüd aru saanud, et kogu see armumise-värk ajab mind hulluks. Ja mul ei ole järjekordselt vaja minna hulluks kellegi suhtes, kellega oleks suhe utoopiline. Üldsegi kõik on mingid kuradi poolsuhted, poolkoosolemised ja fucking ISESEISVUS, jee, me oleme nii VABAD, tra.. Ma mõtlen küll, et fuck that shit, aga haaran sellest ikkagi, sest .. see on vähemalt midagi.
Ja kudrutamine! Kudrutamine on eriti alatu nõks, sest see on minu meelest ikka täielikult armunute värk. Kudrutamise ees ma olen revlitu, absoluutselt relvitu, ükskõik purjus või kaine, aga täiesti relvitu ja issand jumal kui segaduses nüüd. Aga ma hoian reaalset skeptilisust pidevalt meeles: “issand sa oled ikka niii noor..” ja see on nagu släp in the face, sest hallo-hallo, avastasin ka oma vanusekompleksi, au ja kiitus! Ma olen üleni ebameeldivaid üllatusi täis viimasel ajal. Ma ei saa üldse aru, kas mu noorus on siis hea või halb.. ja kaldun muidugi automaatselt arvama, et halb, sest hui olengi huvitav siis ju, hui teangi elust midagi, hui suudan suurelt mõelda. Aga ikkagi nagu suhtlen endast 10 aastat vanemate inimestega ja nad nagu võtaksid võrdselt, sest saab ju öelda ja küsida kõike.. aga kuidas tegelikult on? Kui lähedaseks võib saada endast nii palju vanema inimesega? Kas see on üldse kuidagi määrav tegelikult või ma olen para-para-paranoiline jälle?
Ja seda ka et enda avamine inimesele, kes on kahe redeli (sõprus ja seeteine) vahel, on üsna hirmus minu jaoks. Mingi osa must hakkab sissepoole kasvama. Ma mõtlen umbes nii, kui jutt sinnapoole triivib, et see kõik on nii hale, miks ma peaksin end paljastama, keda see huvitab üldse, mis vahet sel on, ja isegi kuidagi väga vastupidine kõigele sellele, kuidas ma enne end sellisel positsioonil poistele avanud olin. Praegu ma jään meelsamini kinni, et ei saaks kellelegi pettumust valmistada, kui ma vähemalt väljast lahe olen paistnud. Olgu ma täna õhtul su jaoks ilus ja su lähedal, me lamame teineteisele väga kõrvuti pikali ja räägime toidust, aga ära taha teada, kui valus mul on olnud.

getoelu, aga peaasi, et oma

Peale selle, et ma olen end igas mõttes kuradi käest lasknud, pole mul siiski hakanud igav. Mis on ometi hämmastav, sest ma ei tee tõepoolest mitte midagi. Võib-olla mul siiski on mingid autistlikud omadused kusagil. Või võib-olla ma ei ole võimeline igavust tundma – selle asemel hakkab mul kohe kurb. Ja kurb ma ka eriti olnud ei ole viimasel ajal.

Ma ei saa aru nagu et mis värk on, mu vajadused kahanevad pidevalt. Vajadus kirjutada, vajadus hommikust süüa, vajadus obsessida, armunud olla.. kõike nagu võib, aga ei pea ilmtingimata. Mingis mõttes vabanemine, aga teisest küljest olen ka samal ajal täiesti hirmul. Kui sa kaotad lõplikult aastatepikkuse rutiini, ka emotsionaalse rutiini, siis tekib mingi kramp – millestki pole kinni hoida, kuigi see on ka suur kaif, aga kohati ehmatab ikkagi ära. The more you change the less you feel, nagu mul need asjad siin käivad, nii et ma ei vaevu kirjutamagi. Ja ilmselt see on hea ka, kui ma vahepeal ei kirjuta, aga ma olen eriline põdejas ja põen ja põen, et kui ma vahepeal ei proovi, siis kaotan ja jääb pooleli, nagu mul nii paljude asjadega on läinud.

Aga ega elu ei jää seisma, kunagi. Ja inimesed elavad kõik saja-aastasteks ja narkootikumid ning alkohol pole meile veel värdjaid sünnitanud, kuigi majanduskriis me tööotsinguid juba mõjutab. Ja vahepeal oli uusaasta ju! No ja.. enne seda juba läks ka käest ära. Plaksutasin oma kunstripsmeid zavos ja rätätät, kandsin liiga lühikest kleiti ja üldse olin liiga purjus, mingi poiss tahtis mind koju viia oma õlal ja mõni kutsus koos vetsu. Vets oli poiste oma, haises liiga palju, muidu oleks võib-olla läinud ka. Vääga huvitav situatsioon oleks olnud, sellistel puhkudel on ikka võimalus vägistatud saada. Pärast see tüüp tuli vetsust välja ja suudles mind. Kurat, seal oli midagi veel, aga ma ei mäleta. Järjekordselt mingi fe-no-me-naalne karakter, appimaivõi. Uuel aastal nägime zavos uuesti, a see üldse oli väga lits värk. Ma nägin õhtu lõpuks välja nagu playboyjänku oma viluvate kõrvade, võltskasuka, võrksukkade ja sa-ei-usu kui mõttetult suure dekolteega (a ma ise mõtlen, et mida väiksemad rinnad seda suurem võib dekoltee olla, sest siis ei hakka midagi häirima). Kuigi midagi riivatut küll ei juhtunud, klassikaline eufooria ja sitaks palju tuttavaid, kellest mõni mu oma rõõmujoovastuses vastu asfaltit kallistas. Pärast kakerdasime minu poole magama ja Karmen ei jõudnud järjekordselt Tammelinna, niiet me rääkisime end magama, mis meil purjuspäi eriti hästi sujub oomaigaad, kas sa magasid taga vää jne. Tundub, et ma olen talle üldse praegu nagu mingi paheline vanem õde, kes on palju rikutum ja peab talle seletama, et loll on esimest korda lollisti ära armuda ja et alkoholijoobes amelemine ei tähenda security guyd mitte mingil tasandil.
Ja siis ma kolisin järjekordselt.
Oo bljää. Kas tuleb kunagi aeg, mil ma ei peaks olemas  külmas ja näljas ega haisus ja varastehirmus ja poolt elamist ei peaks ära teipima ja kõik mu riided ja jalanõud mahuks ära ja.. fakk, no lootusetu, ma ei hakka praegu üldse unistamagi sellest. Vähemalt maja on enam-vähem selline, kus ma üles kasvasin niiet põhimõtteliselt olen ma õiges kohas, kui see kanalisatsioonitoru just tõesti seal katki ei kavatse minna..