Jõulud pole mu vastu vist veel kunagi nii üllad olnud. Graafiku järgi on mul nädal aega iga päev, ülepäeva vaheldumisi öiste ja päevaste vahetustega, tööpäev, see tähendab jõulud rikutud ja selle otsa sain ma ka veel aastavahetuse 18tunnise vahetuse. Aga mingid kõrgemad jõud halastasid mulle. Kolleeg jäi haigeks ja ma tegin 20tunnise vahetuse, isa tuli jõululaupäeval teisest Eesti otsast ja viis mu sugulastega jõulutoitu sööma. Pärast tõi tagasi ka. Haige kolleeg teeb aastavahetuseotsa vastutasuks tema asendamisele. Ma olen päästetud. See on hämmastav.
Ma läksin siin inimestega tülli ja ahastasin oma kurva, külma, nälgiva ja üksiku saatuse üle kui kõik järsku lihtsalt minust sõltumatult muutus. Vot selline on elu. Sa ei kontrolli seda ei oma hariduse, teadmiste, võimu, targutamise ega mitte mingi muu pasaga.

Ja siis veel need inimesed. Ma ei saa inimestest küll mitte kunagi üle.

Kättesaamatus on uus kindlus. Single on uus commited. Huvi on niikaua, kuni ei saa pihta, ja jumal, kui palju mul veel pihta on vaja saada. Situatsioonid, mis mind varem kärsitusest haigeks tegid hakkavad nüüd tunduma kõige fantastilistematena. Ma ei tea, sul mahub pähe kui äge see on?

“pidu me ei pea, alkoholi me ei joo”

Juba tükk aega oligi liiga rahulik, nüüd läks persenuss täie hooga käima jälle. A ise ma ju provotseerin ka piiridel, millest mul aimu pole.
No ühesõnaga, ma mõtlesin, et ilgelt äge oleks pidada soolaleiva pidu, kuna ma elan nüüd päriselt täitsa üksi omaenda elu ja nii, aga tuleb välja, et päris enda elu ei saa ikka elada ka. Et teised inimesed elavad ka, näiteks samal korrusel ja samas majas. Nagu näiteks majaomanik.

Ma olen suutnud endale ikka vist jubeda maine eilse ööga kujundada. Kuigi muidu oli täitsa tore, enamus fantastilisi inimesi olid mu küllakutsele vastanud ning me olime kõik joovastuses, ilgelt palju alksi oli lõpuks. Ma kohe selle plaani eos hakkasin mõtlema, et huvitav, kas sellest tuleb probleem või mitte. Ja mida ma otsustasin? Riskida muidugi. Ei mingit “kas see on okei, kui ma oma toas teen, mida ma tahan”-jura. Ja miks kurat ma ei mäletanud, et lepingu sõlmimise ajal omanik rääkis mulle, et alkoholi ei tohi tarbida ja suitsu ei tohi teha?

Mõned asjad ei ole ikkagi üldse muutud, ma olen ikka veel see idiootselt emotsionaalne mässajast saikochick, kes hakkab kohe hüsteeritsema, täielik rollercoster. Ja jumal küll, KUI RUMAL SEE KÕIK MUST ON. No esiteks ma olin küll marurahulik, aga ma ei teagi, kumb ses rohkem määrav oli – külgekasvanud iroonilsus või üüratu kogus alkoholi mu veres. Ja isegi nende kahe omaduse juures endaarust rahulik olles olin vist kuidagimoodi ülbe. Nahui ma ei saa aru, isegi, ja just siis, kui ma teadlikult ei ürita ülbe olla, jätan ma ikka sellise mulje. Kurat, ma tõesti ei taha inimestega tülis olla, mitte kellegagi.

Mu sõbrad on eranditult fantastilised, aga kohati on nad ka hullud ja räuskavad ja treppemööda kappavad. Mu idülliline jäääärelik tuba oli paksult rahvast, alkoholi ja muusikat täis kui punases pidžaamas just insuldijärgselt rääkima õppinud majaomanik kella ühe aeg öösel mu uksele koputas ja minuga riidles. Ausõna, ma olin humble humble humble aga ta riidles minuga ka täna kaks korda. Kui ma kodust välja tulin, siis ma veel naersin kogu selle sitatsiooni absurdsust tänaval kõndides, aga hiljem hakkas alkohol kaduma, isa hakkas ka riidlema ja karjuma telefonis (tema võib ja mina ei või, ahv) ja fucking hell seda draamat siis. Instinktid on nii kõvasti mu intellgientsusest, lugupidavusest ja ratsionaalsusest üle, et mingiks murduosasekundiks ma kaotan konkreetselt mõistuse ja hullun – hakkan väga järsku karjuma ja asju lõhkuma ning lõpuks, mittemillestki arusaades ja paksult intensiivsetesse tunnetesse mässituna, hakkan nutma. Ja kohe radikaalseid ostuseid vastu võtma! – ma kolin ära ja mine perse kui sa mind aidata ei taha, mine perse kui sa mind ei mõista, ma olen nii haavatud, issand äkki isal on hoopis õigus, ei, ta ei saa minust aru, Silver ju saab, kuidas isa ei saa, appi äkki tal on ikka õigus, ei ma pean ära kolima, kõik hakkaks niikuinii halvasti käima, oi fakk ma olen kõik ära rikkunud jne jne jne.

Ja selles kõiges ei ole midagi ägedat, ma keeran sitta kokku ja ma pean selle eest ise vastutama. Ise ise ise.
Ma oskan väga hea tüdruk olla, kui ma tahan, aga ma ei suuda kontrollida seda, kui ma õudseks tüdrukuks ma muutuda võin.

u nas est spakoinja

Kell on kuus hommikul ja ma ei pea isegi tööl olema, et sellisel ajal üleval olla. Elu on mul selline, et lubab asjadel kulmineeruda nii absurdseteks, kui vähegi võimalik. Ma ei saa magada, aga sõnad hakkavad tuulde ära lendama.

Miski ei tee enam haiget, miski ei piira mind, peale mu enda, ja mitte miski ei tekita mus põlevat kirge. Praegu kahtlen ma üldse, kas olengi millegi suhtes kunagi põlenud, peale omaenda illusioonide. Olen põlanud keskpärasust ilmselt sellest ajast, kui see minu ära põlgas, kuid võib-olla olen ma nüüd sealmaal, kus millelgi või kellelgi pole enam minu vastu ühtegi relva, et mind ähvardada. Ja nii olen ma täiesti tavaline inimene – kategoriseerimatu, hingav.

Mind on juba väga kaua kummitanud see paradoks: miks me kardame seda, mida ihaldame? Alguses, kui ma seda fs’i luuletusest lugesin, ma ei saanud aru, aga nüüd on see ikka väga elus, eriti et mida rohkem ma ihaldan, seda rohkem ma kardan.
Või noh, ihaldama on väga üldistav väljend, eks.

Eile ma käisin, üle mitme aasta vist, ühel korralikul punk kontserdil. Nendega on vähemalt see lugu, et miski ei tundu kunagi naeruväärselt võõras, vaid on alati oma ja rõve. Kuigi noh, kui üks pealtvaatajatest oma noksi näitas oli veits hull küll nagu. See on lihtsalt nii uskumatu, milleks inimesed võimelised on – ja seda kõike ilma mingi ratsionaalse põhjuseta! Selles mõttes on igasugune vabaalgatuslikkus küll fantastiline. Ja vabaalgatuslikkus ellusuhtumises on igatahes pungi juur. Iseenesest. Iseasi on, kuidas see teisi inimesi puudutab, nagu näiteks üks järgmine tüüp, kes tuli istus mu kõrvale, kui ma üksi jäin, ja ütles, et “mul on väga kahju, et ma ei saa sinuga kaasa tulla” vms ja jauras mingit äärmiselt seosetut ja absurdset juttu. Armas. Inimestel on oma (joodud?) planeet, ja kui nad sind näevad, siis lendavad nad sellega koos sinu omasse, aru saamata, et sina oled kusagil mujal planeedil, kus räägitakse võib-olla hoopis teist keelt.
Üks tabas meid üldse seljatagant, kui me kahekesi ühesel autoistmel istusime. Tüüp oli üsna sundimatult enesekindel ja sõbralikult täis, aint et hakkas mingit tüüpilist sa-oled-ilus paska ajama. Mu kahe õlu aur oli selleks ajaks haihtuv, kui ta mind vähemalt kolm korda järjest suudelda püüdis. Ma panin käed näo ette ja karjusin eieiei. Siis ta avastas, et ma kardan kõdi ja hakkas mind kiusama, mis oli oma viieaastaslikul viisil isegi tore, sest kui mina karjusin ja istmelt maha vajusin, siis ta leidis, et see on nii armas. Aga noh, see oli ka kõik.
Mehed hirmutavad mind, miks nad lähenevad mulle üldse? Kuhu jäid poisid, kes ei taha mind kohe kuhugi kutsuda või pealetükkivalt käperdada? Selline lolitalikkus hakkab mulle veits pinda käima, ausaltöeldes.

eluülikool

Peale seaksvihastamise olen ma teinud ja tundnud ka muid asju. Tänaval kõndides mäletanud ja naernud. Autoriteedid langevad, aga muusad.. võluvad ikka veel.

Eriti tervislik minust on näiteks poistega platooniline suhtlemine. Mitte, et see oleks saavutus, sest seda ei ole keeruline vältida, aga see on nii ergastav ja puhastav nähtus, sest on pannud mind end paremini mõistma kriteeriumites, mida tahaplaanile lükkasin. Seks suvakatega ei tule kõne alla, on praeguses eas võimatu ja ka igasugusest eksperimentaalsest seisukohast rohkem, kardetavalt, kahju- kui kasutoov. See oleks õõvastav ja vastikusttekitav ning eelkõige vale. Ilmneb ka vist kurb tõsiasi, et armastus ja romantika ei ole surnud. Õnneks suudan ma neid kolme – armastus, romantika ja seks – omavahel seostama panna ja neist terviklikult lugupidada. Mis iseenesest veel ei tähenda, et ma elu ootamatute instiktiivjuhuste ees end lukku paneksin, ent tõdema peab, et olen siiski veel liiga väike tüdruk, et suhtuda seksi kui casual thingi, sest jumal hoidku – see on kõike muud kui casual.
Ja ei, ma ei kavatse nüüd provintslasena potilillelikult ootama hakata, millal mu big true love püsisuhe tuleb, vaid elada iseendaga niisama. Vahin loengutes ja meedias ja igalpool neid ingelilusaid poisse ja saan sellest oma väikse laksu kätte, midagi teha ma niikuinii ju ei julge. Sest esiteks.. mõni on ikka nii ilus, et seda efekti iseenesest ei tahaks ära rikkuda, seda ilu esteetikat, ja teiseks.. no ma ei ole lihtsalt enesekindel.

A ja et ma kolin ära ja sellega ei olegi mingit probleemi üldse nagu, lihtsalt on vaja asjad kokku pakkida ja jääb elu absoluutselt iseseisvalt ja Tartu ja sügav Karlova. Dekadentlik – aga see käib ju täielikult minu juurde. Küll ma selle ilu ka juurde ehitan.

Kõik süsteemid töötavad normaalselt.
Lootust on.

Vaatab, mis saama hakkab. Ise teen ka ja ei tee, mis saab.

olen jah tige

Minge vittu kuradi sitased kunstikaltsakad ja maailmavalus hipinärakad, türa! Blues ja tweepop mingu ka koos Belle ja Sebastianiga pikaks ajaks ilgelt vittu ja never järgmise paari aasta jooksul ei üürga mu köögis enam Janis Joplin, fucking hell! Ja kuigi ma pole Gingsbergi veel lugema hakanudki, ei taha ma seda ka absoluutselt lähimal ajal teha, sest see ei oleks Ginsberg (nää türa, maioska seda kirjutadagi), see oleks 99% kõrvalmõju ja kumisev kirjandusteooria pask. Minge vittu filoloogidest armastajad, kes kaks kuud üheski loengus ei käi ja oma järjekordse armurandevuu ajal ilgelt seksjumalana “jumal tänatud ma polegi rase”-sitta ajavad. TÜRRAAAAA, VIHKAN VIHKAN VIHKANNNNNN!!!!!!!!!!

Täiesti ebamaine millised vihahood mul peal käivad! Paar korda ma olen vihast lihtsalt luksuma hakanud, ainsaks lohutuseks punased suitsud. Ma ei tea, kas ma üldse oma elus kedagi niimoodi vihanud olen, sest iseenesest ma ju saan aru, kui asjatu see on, aga teisest küljest muudab see ma-ei-saa-seda-inimest-muuta mind nii raevukaks, et ESIMEST KORDA ELUS, ma tahaks talle ta enda sõnadega tagasi teha – ta enda kaevatud auku ta lükata, sest mul on sellest persenussist kõrini. Nahui sina võid muga käituda nagu munn ja mina ei või nüüd sulle sama tagasi teha?

No türa ausõna, nüüd ma tahan elama hakata nii, et üksi pedekas ei saaks mind trukkima hakata. Aitab igavatest inimestest väljaspool kohustuspiirkondi, aitab nõmetsemisest, aitab ebasiirastest mollidest. Ma ei pea ühtegi kunstiahvi kannatama, kui ma ei taha JA MA EI PEA ühtegi raamatut lõpuni lugema, KUI MA EI TAHA ja ma ei pea ühtegi filmi lõpuni vaatama, kui ma juba alguses saan aru, et see on sittu klišeesid täis, EKS, niiet SUU KINNI, AHVID.

 

“Kui kõik su autoriteedid osutuvad [alati] nõrkadeks sitakottideks, paneb see sind ühel hetkel mõtlema sellele, et äkki sul ei olegi vaja kedagi, kelle järgi joonduda, sest su isiklik nõrkus on see, millega sa niikuinii hakkama saad.”