edev(use) lõpupidu

Tänase järjekordse pohmellipäevaga sain ma aru, et mu elu on viimased 3-4 kuud ikka lootusetult vittus olnud. Kogu see rõve joomine.. milleks? Mingi neetud põgenemine on selles kindlasti olnud, alates neist päevist, mil ma ei suutnudki kainelt magama jääda, sest liiga valus oli, liiga palju oli kadunud, mille ma ise saavutanud olin. Ja see kõik on ikka kadunud ning ei tule sellisel kujul enam kunagi tagasi. “Heaven or Las Vegas” ei kõla enam kunagi nagu siis, kui me paljajalu Enda kodust Karlovasse saia ja vortsi pidime ostma minema, sest me ei teadnud siis lähemaid poode.

Mul pohhui, ma ei viitsi seda teatrit just täpselt siin enam edasi kirjutada – ma tean juba liiga palju lugevat publikut ja tänu sellele ei viitsi ma end tsensuurida. Armastussuhted peavadki tuhaks saama, iial fööniksina tõusmata ja ma ei taha nende inimeste ja nende teiste armastustega midagi tegemist teha. Üritan õnnelik olla suhete üle, mis pole sõprusest armastuseks saanud, sest selle üle kurvastada oleks liiga palju.

Ma pean leidma asenduse pidevale aktsepteerimisvajadusele, lootusele, et kunagi tekiks midagi, mis päästaks mu iseendast ja tähendaks kellelegi hüljata võimatut maailma.