neljas nädal klienditeenindajana

Käisin täna päeval arstil. Rääkisime jutud ära, mulle hakati eriarstile aega panema ja tuleb välja, et mul pole tervisekindlustust. Õnneks maksma ei pidanud veel, ja ega mul poleks raha niikuinii olnud. Normal, helistasin siis ülemusele ja ta ütles: “Aitäh, et meelde tuletasid!” – no palun väga. Lepingu tegime ka alles kolmanda nädala lõpus, sest ma tuletasin meelde koguaeg.

Türa.

Ühesõnaga ma tulen täna töölt, mingi enam-vähem nädal aega on null-kassa olnud ja ükspäev jätsin 20 euri ühelt kliendilt võtmata. Paar päeva pidasin end vahelduva eduga lolliks sitapeaks, nagu tavaliselt aga nüüd on pohhui. Olen 24. tööl, tuleb topeltpalk, võtku siis maha. Aga täna – täna jõudis mulle kõige hullem asi kohale: ma päriselt ka vihkan inimesi. Eriti LÕBUSAS TUJUS TOREDAID INIMESI – no mine vittu!!! Ja millegipärast kogunes meie tuppa just sedasorti tutvuskond. Teeme natuke popsu ja joome paar õlut ja  ma muutusin 15 minutiga mõrraks. Mul puudub juba pikemat aega igausugne isu inimestega suhelda niikuinii, aga ma ei saanud enne sellest isegi aru, et tegelikult inimes vältima olen hakanud, sest ma pole teadvustanud, mis mind häirib. Tegelt häirib mind ilmselt see, et nad ei põe sellepärast, et nad kusagil raha pärast passima peavad, või et nad raha pärast ei pea muretsema. Sest ma pole elusees nii sitaauguni raha pärast põdenud kui viimased paar kuud. See ajab ikka südame pahaks, kui peab odava toidu seast valima kõige odavama. Samal ajal teades, et vanemad on kusagil Tenerifel puhkamas või Helsingis riideid ostmas. Ma ei oota hellitamist, vaid seda, et mul hing sisse jääks – aga eks ma olen selle “ära teeninud” et ma nii ülbe kutsikas olen. No ei hakka ma siia maailma vist kunagi sobima.

esimene tööpäev

Pärast esimest tööpäeva üle kahe aasta – tulen 11tunniselt kaubamajas passimiselt koju, teepeal ostan paki Nexti, liitri piima ja pool liirtit lemmik õlut. Pidime minema kellegi soolaleivale ja mulle helistati isegi vahetult enne tööpäeva lõppu, et kas tulen enne ühikast läbi ja nii edasi, aga midagi hakkas kripeldama. Pidin ikka just enne lõpetamist raamatulugemisega hoogu sattuma, nii et põrandadki pesemata jäid. Ehk lähen homme varem. Ma ei tea, kas see oli sitahäda või mis, aga ma muutusin isegi tigedaks ja ma ei saa täpselt aru miks. Baasvajaduste rahuldamatus on kindlasti üks argument, aga ehk on sel midagi pistmist ka ahastusega teadvustamisest, et nii see maailm töötabki. Said oma kuradi jäärapäise iseseisvuse, said sitad suhted vanematega, said raha peale sülitamise – mida sa nüüd vingud?

Panen pannile oma ainukese toidu, samal ajal kui hommikust purdumolli pesen ja mõistan, et pole mõtet sinna oma ühe õluga ronida. Mõtlesin, et käin sital ära ja tõmban minekut, aga siis tuli meelde, et ma pole üldse joonud üsna kaua ja hommikune pudru ainsa korraliku toiduna ei tee mu olukorda kuidagi mõnusaks, kui ma homme jälle 11 tundi samamoodi passima pean. Kui külmunud juurviljad valmis saavad avan piimapaki ja võtan nädal aega külmkapis seisnud leiva ning hõiskan omaette: “Kogu maailma proletariaadid ühinege!” ja hakkan seda kelbast omale näost sisse ajama. Mitte kedagi ei ole süüdistada ja isegi kui oleks, poleks sel mõtet ning pealegi – see pole üldse kõige sitem variant. Mul on töö. Pohhui see Ülikool, pohhui see poliitika – mul on töö ja ma saan ühel ilusal päeval palka, et maksta emale see närakas võlg, et osta vanaemale midagi väga sooja ja ilusat ja maksta korraga kahe kuu üür, sest see kuu jääb ilmselgelt vahele. Kaks kuud ebakindlust on ikkagi huinjaa võrreldes küüditamisega. Või isegi töötu olemisega.

Mehike joob vist juba kolmandat päeva, aga las joob siis. Niikuinii peab ise aru saama, kui see nõmedaks muutub. Ma teen parem preemiaks nüüd rõdul seda suitsu, nagu vanasti – kuigi selle vahega, et ma tõenäoliselt ei pea murtud armastusele mõtlema.

PÄRAST MÕNDA AEGA

Olles valinud paljude lahtrite ees mida täita ja mida täitmata jätta, pole ma suutnud olla truudusetu vanadele armsaks saanud asjadele. Kord olen kogunud nii uut, olles unustanud vana ning kogunud vana, unustades uue. Kuidas on õigem, seda ei tea ma päris täpselt nüüdki, aga mõned asjad on kindlasti selgemaks saanud. Sest paljusid asju on vähemaks jäänud. Aga selle kõige juures pole kadunud mu hirm olla naeruväärne – eriti kui kõik peale minu sellest aru saavad.

Mõistes oma üsna pikaajalist püüet ehitada üles midagi identiteedi sarnast, olen alles nüüd aru saanud, et kui sel puudub kindel vundament, siis on kogu eelnev kisamine olnudki lihtsalt kisa, mitte deklaratsioon vabadusest või iseseisvusest. Kui piisavalt kõvasti lärmata, võib, nagu näha, isegi end uskuma jääda. Päris nii must-valge see kõik muidugi pole.. midagi on aja möödumisest alati õppida, aga kuidas seda kirjeldada – selleks pean õppima eimillestki.

Luulega on lood kehvad, aga see pole üldse hull, sest luulega ei hakkagi kunagi arveid maksma. Kirjutamine on sitt kutsumus, ent see on siiski huvitavam kui see, mida suurem osa inimesi teeb. Lõpuks saan ka mina aru, mida tähendab nälg selle sõna kõige otsesemas tähenduses, aga see ei painuta mind siiski tegemaks midagi, mida pean valeks. Ja see on ilmselt ainuke asi, millega ma kelkida saan, endal kõht korisemas. Muidugi paneb see taaskord surmale mõtlema, aga see ei tundu üldse tõsiseltvõetavam kui elu – veab lihtsalt neil, kes surevad ilma piinadeta. Nälg ei tee piina, sest see on ajutine. See on isegi üsna distsiplineeriv, eriti kui ei pea füüsilist tööd tegema. Muid palju rõvedamaid asju toimub analoogselt, mille väljaütlemiseks läheb mul veel tõenäoliselt üsna kaua aega.

Loome- või elamisevalu.. ikka olen nagu sitt pilpal, mitte kunagi piisavalt hea. Aga see iseenesest ei kurvasta mind..