ELU ÜLIKOOL

PUBEKABLOGI

ÜHE NOORE TÜDRUKU KOGEMUSLIKKE MÕTTEID

leave a comment »

Püsishted on popid. Kõik on kas  leidnud oma teise poole, saavad lapse, kolivad kokku või taasavastavad oma eluarmastuse. Äkki ma peangi terve elu vähemuse märtrit mängima, karjudes üle saalide, kuidas ma sellest kõigest üle olen, kuigi pole algusest peale sellega leppinud. Ma olen alati tubli teine koht, alati eelnenud millelegi suurele ja fantastilisele. Või siis lihtsalt.. a friend with benefits, parema puudumisel.

Elu on ikka nagu keskkool: sorry, sul jäi jälle kaks punkti kolmest puudu ja ühe neistki jättis õpetaja lihtsalt märkamata. Just siis, kui kolm on kogu võimete ja soovide tipp, ainuke unistus positiivseks veerandihindeks. Lihtsalt, et see mõttetu ajudenuss ära lõpetada, minna rahuliku südamega mööda õhtuhämaraid valgete seintega koolimaja koridore koju, ise õnnelik oma piisava lolluse ja kavaluse ja joppamise üle. Aga ei, sa pead käima ja tuiama ja mitu korda ühte sama alandust tundma – sa polnud ikka piisavalt hea.

Minu suhted pole kunagi olnud pikad, küll aga kirglikud, kärsates tavaliselt läbi nagu säraküünladki. Mu eluarmastused on olnud platoonilised fantaasiad ja võikad äraütlemised. Olen muidugi ka täiesti tüdinenud rõhutamast kui noor veel olen, nagu ma polekski oma eluaastate jooksul mitte midagi läbielanud ega tundnud. Nagu ei jääkski haiget saanud kohad noore inimese sisse kõige paremini, et see on nii naeruväärt inimeste poolt, kes minust võib-olla kümme või kakskümmend aastat vanemad on. Minge te ka perse, – just sealt saabki kibedus alguse, kus sa jätad valu enda sisse ja ei anna teistele ega endale mitte kunagi andeks, sest lihtsam on olnud edasi minna ja unustada, ise ealeski tegelikult unustades. Nii sa käid ja tänitad ja naerad mu üle, kui julgen järsku kogu oma hinge ja südamega üleni armuda, tahtes anda endast kõike. Ja muidugi ma saan kirge uskudes haiget, saan valusalt haiget, sellepärast, et ma ei ole selles kordagi kahelnud. Kas mitu aastat ähmast kompamist on selle kõrval siis nii palju rohkem, et mind mu noorusega paika panna ja minu suunas kõrgelt alla vaadata, kui me mõlemad tõenäoliselt enda sees sarnaseid tragöödiaid läbi oleme eland?

No olgu.

Kui ma ise korraks maha rahunen, jäädes jälle tänavatele üksinda oma muusika ja suitsude ja sellesama kõigetüütuma noorusega, kus  end nii meeleheitlikult kogu aeg tõestama pean – nii teistele kui iseendale – siis saan hetkeks unustada kõik muu oma elust ning tunda ja vaadata ainult külavahe selget taevast ja tühje päevatallatud radu. See on kõik, mis mul alati on olnud: need paigad, kuhu peitudes taanduda olen saanud. Võib-olla teen ma elu hullusest samamoodi poppi, kui vanasti koolistki, sest nii nagu toona tulin tulema, kui mul oli valus, taandun nüüdki siis, kui kõik mind korraga ja järsku kätte tahab saada, tahtes röövida mult lapselikkust nädalate või lausa loetud ööpäevadega. Aga ma hakkan ju kartma. Nii teadmatus kui teadasaamine mõjuvad üheselt hüsteeriliselt ja ma ei pea endale enam tõestama, KUI hüsteeriline võib hüsteeriline olla. Kogu oma mõistlikkuse puudumises ja lauslolluses saan vähemalt sellest aru, millal eemale tõmbuda, hoidumaks elu veel pöörasematest keerdkäikudest, mille puhul  suudan umbkaudugi ette kujutada, kui hoomamatult haiget mingigi tõenäosusega saada võin. Ma ei tea kedagi teist, kellele pean rohkem ausaks jääma, kui iseendale –  see on ellujäämisinstinkt – seega tõmbun pigem tagasi üksinduse kodutusse, kui lasen endast üle käia tundmatuste jõududel, mille all ma üksi seista ei julge, mille ma end veel liiga väikese tüdrukuna tunnen.

Ja tegelikult ei saagi keegi maailma päästa. Või tegelikult vist hoopis saab? Mõlemad mõtted teevad haiget, kui su ema pole juba tükk aega see, kes sind õhtuti hoiaks. Ja kui see keegigi, kes sind noil päevil õhtuti on hoidnud – sind põetanud, kui haige oled ja tekki kohendanud, et külm poleks – su sama paratamatult jätma peab, kui emagi su suurekskasvamisel, siis polegi vahel muud kui igatsuse kurbus, et sind on maailma üksi jäetud. Sest niipalju tead sa ju küll, ükskõik, kas 19 või 29, et süda tahab ühte kindlat kohta, mille juurde ikka ja jälle tagasi tulla, kui kõik hävima peaks. Ja elu hullumeelsuses hävib miski pidevalt – sa  lihtsalt ei tea kunagi ette, millal ja kui palju see sind puudutab.
Õnnistatud olgu sõprus, sest see on aluseks kogu maailma kindlusele. Elu võib anda sõpruse, võttes armastatu, ja anda sõbra, kes osutub armastatuks. Pimedad ja õnnelikeimad inimesed, kellega on juhtunud viimast – pole tugevamat silda pikaajalisest sõprusest, millest on õitsenud armastus.

Ma ei tea, kas püsisuhted on hooaja trend või konstantne väärtus. Ma ei tea, kas armastus on midagi kindlat, kuigi olen korduvalt kogenud selle hullumeelsust – ju oleks eluaegne pühenduminegi omajagu hull ning sedavõrd ka ilus. Aga minu asi pole luua rohkem illusioone, kui väikesed tüdrukud  juba loonud on.

Written by trinksu

märts 4, 2009 kell 11:39 e.l.

Lisa kommentaar