Archive for veebruar 2009
koomast
Ju selles suguvõsas pole ikka veel siis piisavalt hullust, sest sündisin ju mina nende neetud jäärapäiste geenidega, selle tüütu jäärapäise üliemotsionaalsusega, mis ka kõige mõistlikumate lahenduste puhul ei hoia mind vajumast melanhoolia sügavaimasse koomasse. Mitte keegi ei ravi seda kurbust, nagu keegi ei saa gripihaige palavikku enda palele võtta, mida ma tunnen. See suur igatsus olnu järgi teadmisest, et see ei saa enam ealeski korduda.
Seda, mu armsam, ei saa võtta, ja seda ma põen ja põdema pean, mäletades, et see on kunagi üle läinud – ju peab minema nüüdki. Kuigi kohati ma kardan, et mida aeg edasi, seda raskemalt see läheb, sest ühendused saavad vanusega aina sügavamateks ja suhted pikemateks, ehk pikendades selleläbi ka nende põdemiskulgu.
Jah, see on haigus nagu iga teine. Haigus ilma une ja söögiisuta, mis korraks katkestati. Ja ma ei ütle, et kahetsen ühtki oma langetatud otsustest – ei, ma teeksin seda kõike uuesti. Armastus on ilmselt kõige parem narkootikum, sest paneb su tundma kõike selles maailmas iseenesestmõistetavana. Oleks vaid mu armastus elu vastu niisama suur, kui armastus inimeste vastu – ehk ei vajuks ma siis alati nii sohu, kui ma oma annuseid teatud suhetest enam ei saa.
Oleks ilmselt mõttetu kirjeldada neid äärtelt kukkumisi, kui sõbrad katkise autoga koju sõidavad, kõikide majade tuled kustunud on, viin ärajoodud ja alles jäänud ainult öise väikelinna vannitoa vee vaikne sulin ja minu hääletu nutt. Oleks mõttetu kirjutada järjekordne armastuskiri, täis järjekordselt verist igatsust kõige lihtsamate ja lollakamate asjade järele adressaadi suhtes, kelle tunded – järjekordselt – ei saa minu omadele vastata.
Ma ei tea, võib-olla jääb mu näkku igast suhtest üks millimeeter kurbust, mida millegagi maha ei pese, võib-olla tekib igast tagasihoitud nutust mu silmadesse rohkem sinist, kuni see kõik mus jälle lahustub ja möödub, kuni järgmiste kordadeni, mille vahel ma vähemalt mõnekski ajaks suudan unustada kahe inimese tõelise ja ainukese ühtekuuluvuse, mis on tugevam, võimsam ja loomulikum, kui ükski indiviididest koosnev sotsiaalne grupeering.
Siin ei ole pidulikku rentslisse joomist, siin on üksinduse viin ja kodutus ja kindlusetus. Siin on raamatute süvamaailm, mu olemuslik tuum ja autismi süda, mis mind on kasvatanud olema huvitav iseenda liivakastis iseenda jaoks. Mis on selle kõrval maailm.. ma nägin ju ja sain üsna pea aru oma hirmust, et see mu liivakasti pilbasteks tahab raiuda. Kõik need siinelatud aastad olen ma vaeva näinud selle ehitamisega ja kas tõesti nüüd pean sellest loobuma.. sest võib-olla inimesed tõepoolest suudavad mind nüüd aktsepteerida, näha mus rohkemat kui välise omapära koledust või ilu..
Kui palju kaotusi ja riskantseid võite.
lapsed otsivad ikka kodu
Halloo Eesti ja kõik inimesed, keda ma tean. Mina olen Triin ja ma muutun välismaal autistiks, võin olla su kõige halvem reisikaaslane, kui me räägime füüsiliselt rändamisest, silmaspidamata narkootikume. Halloo Eesti ja sealaudas üllas sitaviskamine, puuraiumine, raamatulugemine ja muretsevad sugulased – ma olen teie päralt, sest mind ei koti maailmaasjad ja ma ei viitsi ilmselt üheski maailma suurlinnas läbilüüa. Ma ei saa hakkama, sest ei tea, mida tahan.
London ei ole vale otsus, vaid viivitus. Viivitus suhtes, mis on läbi, viivitus elus, mis ei tea, kuhu edasi liikuda või mida teha, teadmata, mida peaks oskama. London on arusaam, et ma petan iseend, teesklen suurelt, et edasi lükata ahastust, mis mind üks kord üksijäädes niikuinii tabab. Ja võib-olla sellest on kasu ka, võib-olla see pole siis nii ahastav. Enam.
Ma korjan täna õhtul järjekordselt oma kodinad kokku, sellest on peaagu igakuine rutiin saanud, ja lähen jälle Kuhugi poole teele, Mingisse kohta. Ja peatun ja magan ja korjan end jälle kokku, et liikuda, pidevalt otsides ja lootes, et jõuan või olen kusagil, kuhu saan kindlalt jääda ja avastan ikka, et ei – mitte miski pole kindel. Mitte kunagi.
See tuikab, ei tee, ma ei teagi kas veel või enam, väga õudselt haiget. Mul ei ole tööd ega kodu, aga mul on käputäis inimesi, kellega ma saan arvestada. Praegu taandub mu elu küll puhtalt ja ainult inimsuhetele ja inimsuhted on ka need, mille pärast olen ma olnud võimeline kõigest muust loobuma ja nüüd sunnitud ilma olema. Vähemalt ajutiselt.
Või ma ei tea
ma ei taha, et mul kõik praegu kohale jõuaks, ma ei taha praegu mõelda, et majanduskriis pole veel põhja jõudnud, ma ei taha mõelda, kuidas ma ei saa vanemate juures elada, sest ma ei suuda ilma valuta seal väikses masendavas väikelinnas ilma mingite perspektiivideta istuda. Ma ei taha mõelda, et ma olen üksi ja kodutu. Ja liiga väike, et sellest üle olla.
Aga seda olen ma õppinud, et üle tunni aja korraga ei ole mõtet elada. Sa ei kontrolli midagi, sa ei oma midagi, su plaanid on tühised – elu käib sellest kõigest üle.
about the lights that never go out
Vaata nüüd saatuse irooniat ja naera: veel aasta tagasi kuulasin ikka öidläbi Smithsi ja ei osanud arvata ka, et Inglismaale võiksin sattuda. Ma ei osanud seda tahtagi. No ja Inglismaa veebruar on täielikult Eesti märtsi lõpp või lausa aprill või mai ning praegu on England täpselt nii England nagu ta mulle muusikast on kumanud – bricks on the wall, Smiths, hädine päike hallis taevas ja kogu maa ridaelamuid täis, sel liseid kus on olnud nii Bowie, Curtis kui Morrissey ja nüüd minagi. The story of my life.
Viimase paari kuuga on nii palju muutunud, et mul polnudki enne eilset aega kogu toimuvat endast läbi sünteesida. Ülemus ütleks, et olen töötegemise aega mõttetult raisanud, aga sellepeale ütleks ma vastu, et mine pekki ahv, ma ei saa volüümid põhjas elada kogu aeg. Selleks, et mul paanika või hirm tekiks asjade kohalejõudes, on toimunud liiga palju. Ja nüüd ma tean jälle kuuldud teooriaid läbi isikliku praktika, kõik kordab ennast igas maailma otsas – ma ei põgene selle eest, mida ma tunnen, ma ei muutu kellekski, kes ma pole. Tee kiiremini ja ole targem – sorry, pole kunagi olnud, ilmselt ei saa olema ka. Ma saan lõpuks asjadest aru, aga kuidas, seda ei saa keegi mulle dikteerida. Õpetamine ei tohi olla jäik, kuigi peab olema autoriteetne, aga autoriteetsus peab olema iseenesestmõistetav, mitte selgekstehtud. On ammuteada, et ma täiega disrespektin neid munne, kes arvavad, et nad on midagi rohkemat kui kõik teised inimesed.
Hämmastav.
Seinad on siin maal papist muide.
Eile käisin Camden Townis tööintervjuul womens fashion shoppi. Seal linnaosas olid esimest korda ka ilusad poisid. Käisin kusagil videopoes cvd välja printimas ja kassiir ei võtnud mult raha, ütles it’s ok, kuigi alguses viitas küll üsna rangekäeliset hinnakirjale. Aga ise hakkas jutustama, ja ma chit-chatisin vastu – at least the sun’s out today as a consolation for all the wind and rain – ja ma läksin poest välja ja mõtlesin, et was that because of the good looks or what. No ja päike tõesti paistis edasi.
Kingad pidin ka loomulikult ostma omale. Neil on siin sada korda rohkem fantastilisi iluasju kui meil.
ELU ÜLIKOOL 