Ta on hea poiss, ma ei taha jälle kõike ära rikkuda.

say goodbye to your lovers until the end

Mulle tundus pidevalt, et ma ei saagi kunagi küpseks, nagu oleks ma mõni seeme, mis elabki ainult tooreks, eal valmis küpsemata. Aga neil päevil avastan ma end nii tihti kesk suurt armastust ning tean, et see on mu elu igaveseks muutnud. Kui enne oli ükildus see, mis mu sisse ära ei mahtunud ja mis pidevalt lahjendust otsis, siis nüüd on see armastus, mis end jagada tahab, ent mis kohati üksikusele sarnast raskust omab.  Võib-olla ongi mu read nüüd luule jaoks liiga rasked, et neid edasi kirjutada ja võib-olla ei tohikski see mind kurvastada, kui mu sees midagi nii palju suuremat ja vähem kontsenteeritut ning mahlakamat valmimas on. Ja kui siin elus üldse midagi järgida on, siis kindlasti seda tunnet, mis iseenda sees on. Ma ei teagi enam, kas see on hea või halb, aga see iseenda tunne on mulle kindlaks ja truuks saanud. Muidugi eksin ma elus veel palju, aga nüüd kindlalt ei saa seda kellegi teise südamele rohkem panna kui iseenda omale. Mul pole enam lapse õigust kedagi milleski süüdistada. Seda on ilmselt palju palutud, aga sooviksin, et ka mind ei süüdistataks asjades, mille üle mul võimu pole.

Ja seda, et inimesed on väga erinevad, tean ma väga hästi. Seda on lihtne öelda, see lendab suust nii kergesti välja – erinev – aga kui sügavalt ma seda tegelikult mõista suudan on täiesti iseküsimus. Piir sellel, et ma mõistan erinevust ja seda ka aktsepteerin võib olla tuhande kilomeetrine vahe. Kas kergem on mõista erinevust, mis on enda omale lähemal.. või hoopiski vastupidi? Kas tõmbuvad äärmused või sarnasused? Olen alati uskunud, et inimsuhtes peaks üks teist täiendama, sest nii on andmine ja võtmine omavahel tasakaalus, sest vastasel juhul on suhtlus mõttetu, aga ma ei tea, kas sellest piisab.
Kas sellest piisab jäägituks, tingimusteta armastuseks kahe inimese vahel?

Sest ma ei taha enam mitte kunagi tunda, et see, mis minu seest tuleb oleks vale. See paneb mind omamoodi mõistma lastepilastajaid ja vägistajaid, kes ei saa sinna midagi parata, et neil just sellised tungid on. Ja mingis mõttes olen ma isegi nende rollis, sest ka minu iha on mu viinud valele teele. Tänan kõrgemaid vägesi, et see on olnud kõigest armastus täiskasvanud noore mehe vastu, kuigi seegi on kohati olnud samavõrd taunitav kui kommionude olemasolu.

*

Aga meil on poisid, kes on üles kasvanud Led Zeppelini ja Akvariumi vinüülplaanide taustal, meil on veel poisse, kellel on kuldsed käed ja kes sõidavad siniste siksidega. Ma tulen ja jäängi selle juurde tagasi tulema, sest see on õige ja mul on veel nii palju anda.

“Ema ütleb ikka, et ta ei saa mehele, kui ta liiga palju teab …”

Olen taastanud oma tavalise oleku – jätnud seljataha eluarmastuse ja armunud uuesti lootusetult ning midagisaavutamatult. Pärast kogu seda ülbitsemist ja rollimänge olen ma ikka samasugune, kuigi vähem haavatud ja kindlasti rohkem hoitud, väike tüdruk, kes tahab lihtsalt maailma avastada. Midagi on nüüd kindlasti teistmoodi, sest mul on nii palju sõpru, keda ma tunnen, et usaldada saan ning see teeb mu väga väga rikkaks inimeseks. Ma ei taha mõelda, et peaksin neis kunagi pettuma – tõsiselt pettuma – sest headus, mis on nii ilmne nii väikestes asjades ei saa pöörduda halvaks. Ma lihtsalt ei usu, et see oleks võimalik. Goodbye cruel world, ma olen tundnud kuuluvust.

Võib-olla olen ma tänu aktsepteeritavusele lahjenenud ja mu erksus pole enam nii terav, sest sellele on pihta saadud – mul pole enam sundi end kehtestada. Eilne õhtu tõestas lausa, et olen võimeline hipiluuletusi kirjutama, uskudes päriselt parema maailma võimalikkust, sest kui see meie keskel õnnestub, miks ei võiks see ülemaailmne olla? Rõve, ma räägin jälle naiivsusi.  Aga oleks vist ka veider sellises eas midagi kibedat või liialt ratsionaalset väita.

Iroonilisel kombel olen ma avastanud viimastel päevadel, et kuigi 20, on mul vist siiski tekkinud mingi elukogemus. Noh, kuigi seda on vähe, ei saa seda eitada ja nii mõnegi inimesega võrreldes olen ma mingites asjades juba ilmselgelt kogenud. Tunnen seda otseselt inimestega suheldeski, sest on tekkinud momente, kus mina olen see, kelle poole pöörduda tahetakse. See pole halb, omal moel on see ju iluski, aga ma kardan, et see roll pole siiski minu jaoks ning see tekitab minus ootamatult vastuolulise situatsiooni, kus ma sõprust pigem pelgama hakkan, sest kuulates jutte, mida ma ise olen kogenud ja rääkinud ei liigu mingit vajalikku suurt laengut. Mul on kahju, et see nii on, aga ma ei saa midagi parata, et mul on pidevalt vaja uusi maailmu, enneolematuid tundeid ja raputavaid vaatevinkleid, et terviklik olla. Viimane, mida tahaksin on kellelegi tahtlikult haiget teha. Pole elusees oodanud endale nii suurt populaarsust, seetõttu ei oska ma sellega ka ringi käia. Ma ei taha olla ülbe kirjandustalent, ma tahan olla hea inimene, aga ka mina ei suuda üle iseenda elada. Suurim headuski tuleb ilmselt vigade kogemusest, mis pole tahtlikult tehtud.

Ja kuigi ma olen kohati käitunud (viimasel ajal eriti) rõvedamalt kui kunagi varem, tunnen ma enda sees armastust võimsamalt kui see minu jaoks kunagi varem võimalik on olnud. See annab nii palju, kui tead inimesi, kes tahavad ka head, just nimelt kindlasti head, mitte midagi vahepealset või sellist, mille tõetruuduses  kahtlema peaks. See paneb mind tundma, et kõik on võimalik, et kõigega on võimalik hakkama saada, kõigest on võimalik üle saada. Enamus inimesi maailmas ilmselt pole seda tundnud, sest muidu poleks kõik nii persses, nii persses, et ma seda isegi unustma hakkan, sest olen sõpruskonnaga isoleeritud.