Järjekordne tõestus sellest, kui munn võib keegi olla, kellest lugu olen pidanud. Vähemalt kunagi. TÜRA MAIVÕI, ausõna. Kui nii edasi läheb, siis ma ei saagi kedagi enam tõsiselt võtta mitte kunagi ju. Kuigi ma ei suuda kogu selle suhte mädanemise tuuma endalegi ära defineerida, on see on küll nii mäda, kui mäda üldse olla saabki. Neverever ma ei hakka kellegagi koos elama.

Noh, äärmiselt lapsik oleks/on minust hakata taga rääkima inimesest, kellega ma koos elan KUI SEL AINULT mingit vahet oleks. Võib öelda, et see läheb mu inimeses pettumise top 3 kohe kindlasti. Hämmstav, kuidas kolmeaastasel suhtlusel teatud isikuomadused varju võivad jääda. Või kas asi ongi üldse selles? Võib-olla ma lihtsalt ei suuda minu maailmast nii erinevalt toimuva maailma ja moraaliga inimestega koos elada, sest mind ajab mõttetult närvi see, kuidas keegi minu meelest valesti käitub? Loomulikult ei ütle ma seda kaaselanikule näkku, sest minu asi pole kellegi kallal bitchida, igaüks elab nii, nagu oskab, aga kui ma tunnen, just väikeste asjade puhul, et minu suhtes käitutakse ebaausalt, siis kaob mul igasugune respekt inimese vastu. Isiksus – kadund, 0, tühi koht, mittekeegi. Sellised tühised asjad, mis kogu meie eelneva suhtlusteooria ajal, meie räägitu põhjal, oleksid nii basic olnud, polnud seda absoluutselt. Alustades kasvõi sellest, kuidas inimene sööb korduvalt leiva ära ja seda tagasi ei too, sest ta ei käi tööl, sellepärast, et ta kogu aeg on pidanud rabelema, arusaamata, et kui tema ei rabele, siis peab keegi teine tema asemel niikuinii rabelema. Ja seda täiesti süüdimatult, mitte mingeid süümepiinu ega tänulikkust ülesnäitamata. Davai, pea mind egoistlikuks ja suurustajaks, aga putsi kus mind ajab närvi siuke asi. Sest see on e  b a a u s. Asi pole rahas, vaid suhtumises – “jaa, siin kasutan sinu asju ja mul pohui” – nii ei saagi meie asju tekkima, eks, meie kodu ei ole olemas nii. Igasugune äge eetiline debatt ja kirjanduslikud teooriad ja vaimsus kaob lihtsalt vetsupotist veega alla. Ja üldse kogu eelnev muutub täiesti tühiseks, mis on omamoodi hullumeelne, sest ma tõesti tundsin, et ilma temata ma poleks läbi selle sitase keskkooli tulnud. Et ta oli nagu õlekõrs, mille poole ujuda, aga nagu näha, ainult teoreetiline.

Ja siis eile ta teatab mulle (inimesemoodi suhelnud pole me juba oma 4-5 kuud), et kolib välja mingi aja pärast. Meil on aastaks üürilepingud tehtud (jumal tänatud, et erladi, ma ei usaldaks enam teda eluilmaski) ja tema kolib lähimal ajal välja. Davai siis, munn oled. Ammu pole ma nii tige olnud. Sest “see pole minu probleem” et mina pean kogu üüri üksi hakkama maksma, sest tema lihtsalt türa tahab välja kolida. Perse, noh, see on nii faking alatu. Või vähemalt eile veel oli. Ta on ennast inimesena minu ees nii täis teinud, et ma ei suuda ta suhtes midagi tunda isegi. Mine jah minema, ma ei taha sind mitte kunagi oma elus enam näha, sest sa oled tüütu ja tühine ja ebasiiras.
Nahui mul selliseid inimesi on vaja.

Kui ma neljapäeva õhtul Rakveres bussist välja olin astunud ja paar libisevat sammu Selveri poole olin teinud, kõlas tänavalt vana hea “kardipäev on ammu läbi”-kommentaar. Poes küsiti veini ostmiseks dokumenti. Olin tagasi kodus! Selline tunne, et Lääne-Virumaal ei muutu mitte miski mitte kunagi, vähemalt minu suhtes. Ja ometi ajas see kõik mind kuidagi meeldivalt muhelema, ei häirinudki. Tundub, et mida vanemaks ma saan, seda paremini ma naljale pihta hakkan saama.

Kuigi õigem oleks vist öelda, et haletraagiline on see kõik, kogu see elu, nagu mu kolmandat päeva purjus vanaema mulle ütles, kui ma eile õhtul tema juurest ära hakkasin minema. Ta ei ole mingi joodik muidugi, tegelt. Kogu selle juubelivärgi pärast ma sinna nii pikalt üldse läksingi. Vanaema puhul on mitmepäevase joomise boonuseks see, et ta hakkab mulle rääkima asjadest, millest ta muidu ei räägi, sellest, kuidas asjad tegelikult olnud on ja on. Ja vähemalt siis saan ma aru, et vanaema on teadvusel – ta on teadlik – et kes ja kuidas ja miks. Üldse, tuleb välja, et vanavanemate mõlemilt poolt on mu perekond täis hulle. Isiksuselt hulle, kes võib-olla elu lõpuks on ka päriselt ära keeranud. Nii ma hakkan vähehaaval endast ka rohkem aru saama – muudmoodi ju ei olekski saanud minna, kui ma praegu olen, sest no nii tugevaid karaktereid juba verest välja ei löö. Tegelt kogu see jäärapäisus võib oma äärmuslikes lolluseks taanduda, nagu üks saiko Anna, kes teoreetiliselt oli mu vanavanaema, vanaisa ema, kes lõpuks kujutas ette, et teda jälitatakse (skisofreenia ilmselt) ja mängis peldikus sitajunnidega. Disrespektis mu vanaema, oma poja naist, terve elu ja siis, kui surema hakkas, oli viimane asi, mida ta oma hulluses soovis, et tahab teda. Ei ole teada, ja pole ilmselt ka oluline, kas enda juurde või näha või midaiganes muud, aga tuli välja, et tegelikult pidas ta temast väga lugu, aga ei saa ju tunnistada siukest asja. Pärast kõiki neid bitchimisi ja sitakeeramisi.

Või siis et mu  isapoolne vanavanaema oli lits? Ja et tema ema, selline legendaarne tegelane, keda kutstuti Mammaks, kantseldas Siberis olles ta lapsi, kui tema oma pere juurest ära läks? Sellised faktid on natuke liiga uskumatud, et neid tõesti tema viinavines tõsiselt võtta, ent arvestades mu vanaema ema puudulikku emaalgatuslikkust ei saa liiga palju imestada, kui ta ka nii käitus. Selline karakteriomane egoism ja luksusearmastus vaheldub mu suguvõsas eneseohverdamise ja -salgamisega, mille vahele jääb veel kärsitus, terav konkreetsus (haigettegev, nurkasuruv), depressiivsus (mu ema ema tappis end ära) ja see sama toastväljatormav otsekohesus, mis ei lase teistel enda peale istuda. Ja kõva ego, seda ei saa unustada, sest kes üldse hakkaks oma isiksuse mahategemise pärast ärplema, kui mitte kõva egoga inimene. Aga see ei tähenda hoolimatust või ükskõiksust teiste suhtes, kuigi paranoiat esineb üsna tihti.

Ja see kõik tuleb tänasesse päeva välja – mu onu, mu isa, ma ise –  faking domineerivad isikuomadused segatud mingi maeiteakust pärit ülitundlikkusega.
Ja muidugi ma tean jälle seda ainult ühte inimest, kellel midagi sarnast võib olla.

Issand jumal, ma ei hakka ju obsessima jälle, eks, ei hakka ju.
Pool aastat veel ja mul ei teki enam tõenäosustki teda näha, kolin siit ära ja hakkan kolmandat korda, ja sedavõrd puhtamalt, otsast peale ja olen kunn territooriumit jagamata. Busta Rhymes eriti osavalt pani selle sõnadesse, kuidagi et if i ain’t part of the greatest, gonna be the greatest myself mis defineerib üldse kogu mu kahekümneseks saamise kõige õigemat ellusuhtumist ja seda nii kirjanduslikus, subkultuurilises kui ühiskondlikus positsioonis. Ma ei ole mitte keegi, ma pole kunagi keegi olnud ja see ei peata mind kellekski saamast ega tähenda, et ma millegagi kunagi hakkama ei saa.

Kõige tähtsam on praegu ilmselt see, et ma saaksin sõltumatuks absoluutselt kõigist oma peas. Aga mõjutajatest vabanemine on ilmselt utoopiline. Või ei ole?

Ma koguaeg ootan, et ma mingi hetk saan teada selle neutraalneolemise tõe teada. Et käib plaks ja ma ei ole enam nagu võõrkeha. Kõige lähedasem, milleni ma jõudnud olen, on kogu see irvitamine ainult. Ja uudishimu aina kasvab.

Ei. Tee normaalsuseni on ikka väga pikk veel.

ebaideaalselt idealismist

Ma pole sel aastal veel lume sadamist tundnud. Ma olen tundnud selle olemasolu õhus ja kusagil mu kohal, aga mitte mu ümber koos minuga. Kõik muidugi sellepärast, et ma magan, aga see on ka ainus põhjus, sügavamale ma ei lähe. Aga esimed lumesadamisted on kuidagi ideaalsed. Ja ideaalsuses üldse on kõige puhtam ja õigem armastus. Täna õhtul ma sain sellest aru, kui ma hirmus tundlikuna (ma olen ürgnaine) tööle tulin ja igasugused väiksed asjad olid mu juba solvuma ja ahastama pannud, ja maailma akommunikeerumisest päästev MSN oma teatavate kohalviibivate jõududega ..

persse see on liiga keeruline lause!!!!!!!! mul on paha ollla!

Triin ütles mulle, ühesõnaga, et luulekogu sai toetaja, ja selleks toetajaks on see sama kirjanik, kes üldse mind pani kirjutama nii, nagu ma kirjutan luulet ja .. esimest korda ma tunnen, et olen midagi saavutanud. Esimest korda. Ja see on umbes sama ideaalne nagu esimene lumi. Iseenesest väike asi, aga nii suur ring. Ja siis rääkisin Tellega ka ja sain jälle aru, et ideaalne armastus on olemas ja puhtad tunded on forreal, sest ta on inimene, kellega me suudame teineteist vastastikku toetada ja hoida, nii, et see ei kao mitte kunagi ära, et see oleks nagu aegade algusest olnud ja see ka kestaks aega lõpuni. Ma ei pinguta üle, see ongi täpselt selline tunne ja me mõlemad tunneme seda teineteise suhtes võrdselt. Mis toob mind selle kummitanud mõtteni, et mis värk mul selle viimase saikochikkiva armumisega oli, kui ma köögis laamendasin sellepärast, et ta minu kõrvale magama ei tulnud. Ja kogu see teadvustatud jutt selle ümber, kuidas sellest kõigest suhet ei tule, sest see on nii iseenesestki mõista, kuidas sellest ei saa suhet tulla. Ja jälle läks väga kaugele see mitte-suhe, lausa nii kaugele, kui kaugel see veel pole olnudki. Tagantjärele ma saan aru, et minu jaoks on ta samamoodi tingimusteta armastus, sama puhas, nagu Tellegi suhtes. Kuigi tegu on eri tasanditega, poisi ja tüdruku vahe, olen ma veendunud, et mingid elementaarsed algimpulsid on peidus just sõprussuhtes, sest see taandab meid võrdselt inimesteks, mitte sugudeks. Ma tunnetasin takkajärgi väga palju, peale kõige üliintiimsema momendi “ma ei armastagi sind!” üllatavat ja samal ajal neutraalset väljahõiget, et seal on väga palju jagamist ja võtmist, mis on meil mõlemil loomuomane, aga meiepuhul see klappis palju õiglasemalt ja võrdsemalt kui enamus juhtudel. Ja teatavasti see, mida sa tunned, on palju õigem igasugusest jutust, mis selle ümber on. Või ei ole. Ja see, miks ma intiimolukorras vist sain öelda, et ma ei armastagi (kuigi enne tundus ju, olin ilgelt armukade), oli sellest, et tema ei armastanud. Võib-olla armastus ei saa enam ühepoolselt terviklik olla, võib-olla ma ei olegi nii väike enam. Ma ei ole kunagi aru saanud, mida ta minust arvab või veelvähem, kas ma tas üldse mingidki tunnet tekitan ning kaldun pigem arvama, et ju siis mitte. Ja see ei ole ju väga hull, eks. Nende asjadega harjub ära. Kõike ei saa, mida tahaks. Võib-olla, ja ilmselt ongi, see tema puhul nii, et ma ei pea hulluks minema armastusest, kuigi see on mu sees ikka, ja sellepärast ma ei tahagi teda eriti näha enam, sest tal on nüüd päris-suhe ja pärisnaine ja kõik muu, mida mul pole. Mitte, et ma oleks ainult õudselt kade, vaid et võib-olla ma armastan teda nendest sõbratasanditest üle. Ja võib-olla ta saab sellest ise ka aru ja nii ongi hea, et me teineteist ei näe.
Kahju muidugi, aga ju nii peab. Ta on liiga pehme, et ta peale kuri olla.
Samamoodi nagu Telle. Nad mõlemad hoiavad mingit kuradi kaitsepoosi sees ja vehivad kätega inimesi eemale, aga ometi on nii õrnad.

Kõik  nii tõeline
kõik  nii loomulik

kuidas

Ma pole veel isegi 20aastane ja juba ma kardan seda, et ma jään üksi. Oma elus. Et ma hakkan elama üksinda. Ja nüüd veel see ka, et ma mõtlesin välja, et midagi peab õppima ja kellekski võiks saada ja et miks mitte ma ei võiks olla sekretär. Miss Estoniat minust ei ole saanud niiet see on mu teine parim valik. Sekretärid peavad ilusad olema.

Mina küll tahan väikekodanlust. Tänu sellele õudsele novembrile saan ma sellest aina enam aru, kui mul ei ole kedagi kodus, kui toit ei ole end ise valmis teinud ja pesu ei pese end ise. Kui ma saan selle kõigega ise hakkama, teeb mind see kuidagi õnnelikuks ja mulle meeldib kui keegi tuleb mulle külla, niimoodi päriselt, ja tsiviliseeritult, ja mul on süüa. Et talle süüa anda. Üldse ei viitsi maailmarevolutsiooni teha, ainult rahus tahaks elada teiste inimeste ja iseendaga. Sellepärast ma jõudsin järeldusele, et vahet pole mida ma teen ju. Vahet pole see filoloogia, see kaldub iga hetkega siin kuradi Tartus halva valikuna tunduma. Ja kui nüüd väga aus olla, siis mulle hakkavad need kuradi kunstiinimesed juba vastikuks muutuma ka natuke. Millegipärast täna õhtul on nii. Vaatasin mingeid pilte just mingi kohaliku väga-nihe-kunstnikute-uue-generatsiooni-veebiajalehe avamisest. Täiesti igav ja vastik kuidagi. Mul nagu tekib “ärge segage mind, ma tahan kodus raamatut lugeda”-refleks. Nüüd olen ma vist lausa õnnelik, et tookord sinna kunstikooli sisse ei saanud. Hämmastav, kui üldse mina see pole.

Mu tädi on juba väga 10 aastat olnud sekretär. Oma paisutatud mässumeelsuses ma olen alati arvanud (ja see on vägagi ülevõetud suhtumine mul ka), et faking kontorirotiks ma küll ei hakka. See on olnud nii kopeeritud, et ma isegi ei pole kaldunud millegi nii iseenesestmõistetavalt normaalsele mõtlema. Ja normaalne on ju jumalast äge! Normaalne on just see, mida ma vajan! Ja mu tädi elab väga ilusat normaalset, võiks lausa öelda, keskpärast elu. Ja ta on hästi soe ja hea inimene – miks ma ta elus üldse kunagi midagi negatiivset nägin?
Võib-olla tuleneb see kõik ka sellest, et ma liiga järsku läksin liiga kaugele kõigist. See lõi kõik hästi puhtaks minu ja mahajäänud inimeste vahel, aga ma ei taha enam nüüd sellepärast ka nendest liiga kaugel olla.

Ma ei saa midagi teha enne, kui mul tunne peale pole tulnud. See õige tunne. Sellepärast ma olen väga ebaratsionaalne. Aga ma ei saa ka valesti elada, iseendale vastu, kui ma ei järgi tunnet. Vahepeal mul läheb see meelest ära ja siis ma pean uuesti tunnistama endale seda kõike. Et millal ma teen valesti ja millal ei tee. Ja kõik teadmised on avatud eelnevale tundele. Alguses tunne võib olla on suurem kui teadmise sissepääsuava, aga see läheb mööda. Kuigi nende tunnetesuurustega on alati üks suur jama olnud ja väga palju harmooniat peab otsima, et seda hoida lõpuks nii, et sellest saaks olemise loomulik osa. Ausõna, ma ei jõua ise ka siuke saikobitch olla pidevalt.
Sellest see väikekodanluse isu ka vist.

Ja üksielamine. Täiesti üksi. Täna öösel see meikis eriti senssi – kui mul on kõigiga parajalt distantsi hoiab see ka kõik suhted korras. See harmooniaefekt hakkab hirmukartust iga hetkega ületama.

Minust saab veel normaalne inimene.

 

Nüüd ma puudutasin küll konkreetselt üht kõige ekstreemsemat piiri (ilma üledramatiseerimata), mida enam kunagi pole mõtet puutuda. Kogu see moraalijama selle taga pole ehk mu enda jaoks nii terav, kuivõrd on teadmine, et see on tõesti miski, üle väga tüki aja, millest ma igaühele rääkida ei saa. Et mul on tõesti päriselt saladus ja ma pean valima inimesi, kellele ma seda räägin. Minu jaoks on see on üsna tavatu olukord.
Seda ühest küljest.

FAKK ma praegu mõistan nii õudselt, kuidas ma seisan kahe jalaga tuntud ja tundmatu maailma vahel ja lihtsalt päevast päeva lahmin millelegi pihta saada, sest vana ei toida ega hoia kinni ja uus on nii uus ja proovimata. Mina võidan ja kaotan iga kord, sest ma ei tea, millega ma mängin.

Teisest küljest.
Ta ütles mulle, et see lähendab inimesi – midagi sellist jagada, et sellepärast ta tahtis seda minuga teha. Ja ega ma ka päris hästi ei saa siiani aru, mida ma ta suhtes tunnen. Aga midagi usalduselaadset mingil veidisügaval tasandil nagu oleks. Praegu on nagu selline aeg, et isegi need asjad, mida ma arvasin natukenegi arusaavat, on kahtluse all. Aga see pole üldse nii õudne kui siis, kui ma esimest korda avastasin, et ma ei tea mitte midagi. Praegu on teadmatus pigem vabastav. Kõik on sidumatu ja mida aeg edasi, seda enam ma seda sõltumatust vist kaifin. Irvitan kinnihoidmise üle.
Kuigi ma tean, et ei saaks inimesteta hakkama. Naljakalt tao omamoodi.

Igatahes see oli kaheinimesepidu, nagu mul neid kombeks pidada on. Mindorgasm, valgustus, rahulolu, energia, reiv, mõtted räägivad ennast kohe välja, kogu aeg räägivad räägivad räägivad. Unetus. Selline unetus, kus tunned, et mitte kunagi ei taha magama minna, sel pole nagu mõtet mitte kunagi.
Ma oma peas saan aru, et kõik, mis ma välja räägin, võib hakata mu suhtes kasvõi ärapanijalikult kahjuks mängima, aga miski ei pane mind ka piisavalt kartma, et kõike ütlemata jätta. Sest ma ju tean kui palju on võimalik igasuguseid ridu kahetseda. Aga see on ainult sellepärast võimalik, et need on välja kirjutatud – ära öeldud. (Ja minu kiitus inimestele, kes mind ka peale seda kannatavad!)
Pärast kõiki neid mitmeid mitmeid tasandeid tundus õnneks kõige lõpuks oluline dušši alla minna. Peaaegu kahekesi. Pärast tuli välja, et tal on mingi fetiš sellega, kuigi erootiliselt ei suhtunud ma tasse kordagi. Ja ta teadis kui hirmul hädavares ma nende asjade – poiste ja tüdrukute füüsilise erinevuse – suhtes olen. Me tegime siis nii, nagu vanasti mu vanaema juures, et mina läksin pessu, ise paljas olles ei häbene nagu üldse, ja tema istus tualetipotil ja me rääkisime. Tema oli pesuväel esialgu. Istus ainult seal potipeal. Pärast küsis mult, kuidas oleks, kui ta oleks ka paljas. Ma panin selle tema südametunnistusele. Järsku olime lihtsalt kahekesi vannitoas, ilma ainsagi haisuta seksist õhus, paljalt, ja mõlemil oli kuidagi ebamugav teise, mitte iseenda pärast, kuigi me mõlemad seda kuidagi täiskasvanulikult vältisime, ilma et ebamugavus atmosfääri liialt kunstlikuks oleks muutnud. Kokkuvõttes ei muutnud see kuivpraktika ka eriti mitte midagi.

Kõik, mis peale seda oli, polnud enam absoluutselt eufooriline. Kui ma oleks üksi olnud, oleks ma ilmselt arvanud, et ma suren ära. Mitu korda. Aga ta oli seal ja teadis ja siis ma ei arvanud seda kordagi. Niiet, õnneks või kahjuks, sasshennolik kord surma lähedal seismine jäi ära.
Ma ei suuda toibuda siiani sellest, et ma tegin, mis ma tegin. Et mitte kunagi teha. Tavaliselt need moraalianalüüsi tulemused on ikka selleks ajaks kohale jõudnud, aga seekord.. võib-olla ei tulegi.

kohe lähen ülbeks

Ise kaevasin augu omale. Kuigi lõppude lõpuks on kõik kokku elu. Enne ma sain seda peitust mängida ja olgem ausad, enam ei näe eriti sellel mõtet ka. Kartsin kellelegi haiget teha, aga nüüd saan aru, et ma ju seisan oma sõnade taga, et kõik on minu reaalsus niikuinii. Mu virtuaalne ja reaalne identiteet ühilduvad praegu, ma muutun luuleõhtutest arvutitesse ja arvutitest luuleõhtutesse.
Fiiling on sama.