See on võib-olla eit, aga ma tahan, et Ta teaks, millest Ta ilma jääb. Ma tahan, et Ta saaks aru, millisesse keskpärasesse hallusesse Ta jääb – isegi, kui see pole tõsi. Isegi, kui ma ei suudagi midagi rohkemat oma armastusest talle pakkuda peab Ta kahetsema, et ei saa kogu tsirkust puhta südamega kaasa mängida, mis minu eluga pidevalt kaasas käib, eriti, sest meie vahel pole kunagi olnud midagi üksluist. See on vastik ja õel, nagu elugi, – ometi nii aus.

Ja läheme, läheme – läheme aina kaugemale, kuigi juhtume kokku, sest nii ongi ilmselt kõige parem, mõtleme me mõlemad. Laskem siis kohtumistel kohtumata jääda, kui sellest raskel südmel kergem hakkab.

minu blogi ütlen mis tahan

türa minge putsi oma naistega nahui

ei tule mulle rääkima siin armastusest

idealistlik pask

Võib-olla ma hakkan mingile saladusele jälile jõudma? Äkki kõik need märgid, mis mulle viimasel ajal eriti otse sülle sajavad, viitavadki just sellele saladusele?
Sest inimesed käituvad nagu nad ei saaks aru, et kõik, mida ma teen, on nii iseenesestmõistetav ja tavaline. Ja siis nad solvuvad ja kiinduvad ka, nad ei jää neutraalseks, sest midagi ma iseendana nendega teen. Ka siis kui ma ei ürita midagi teha. Nii tihti on kusagil muidu toredate inimeste keskel keegi, kes saab ilmselt kohe pihta, milline laps ma olen ja hakkab siis täiega mind töötlema. Esialgu vahib silmiplaksutades mulle otsa nagu ma oleks mingi väljasureva loomaliigi esindaja, kellega ta ühte ruumi on sattunud. Ja siis hakkab tulema: mitmetimõistetavad märkused, mis lähevad lõpuks nii küüniliseks, et ma ei saa enam isegi aru, kas mind on üritatud solvata või mitte, mille juures ma mõtlen, et jumal tänatud, et ma loll olen, ei saa tarkade inimeste sarkasminooli südamesse võtta. Igal võimalikul juhul muidugi, kui läheb imelikkuse rõhutamisele ja mina isegi teemas pole, viitab see Uskumatu mulle ja ütleb, et hoopis mina olen kõige imelikum ning muidugi pidev pidev pidev lalin: “Issand, sa oled ikka niiiiiiii noor…” nagu ma tõsimeeli oleks mingi 10aastane, küsides “oota, kui vana sa oledki,” putsi, mõni lihtsalt ei suudagi aru saada, et ma olen 20, mis võib olla ka selle pärast, et ma ei ürita mitte mingi koha pealt sellele eale vastavalt olla.. midaiganes see ka tõesti tähendaks.
Ja ma ikka tegelt ka väga imestan, et keegi suudab mu üle niimoodi imestada, kui ma isegi luuletusi ei loe!!!

Asi on selles, et ma kavatsen saada ideaalseks naiseks, mis tähendab olla hea ja halb tüdruk korraga. Asi on konstruktsioonis, mille ma oma peas olen loonud – ja konstruktsioone iseendast olen ma loonud nii kaua, kui ma ennast üldse mäletan – mis alati täide lähevad, ükskõik, kas ma olen neid loonud teadlikult soovides karakteriks saada või mitte, need lihtsalt on kõik täide läinud. See on tegelikult nii lihtne – luua iseennast. Persse kõik lõuendid, pintslid, värvid, lavad, pastakad ja paberid – need on kõik ainult abivahendid tõelise iseenda loomise kõrval, need jäävad alati sekundaarseks isiku kõrval, kes end loob, sest tema esitlemine ja väljendus on konstantsed.
A mina vabsee ei tea, mida sellised asjad eeldavad, aga ehk on ikka nii, et iga inimene saab hakkama kõige sellega, mis ta pähe vähegi tuleb.

:

Viimasel ajal on minu ümber siginenud mehi. Ma ei saa sellest üldse aru. Nad räägivad mulle, et nad tahavad mind ära röövida, et nad tahavad mind endale koju viia, et nad armastavad mind, nad ütlevad, et ma olen vastik inimene ja et nad vihkavad mind, et nad on minu seltsi igatsenud. Mõni, mõne teise kõrval purjunult, tunnistab mulle, et ta hakkas mind vältima, sest ta kardab mind, sest ta armastas mind juba siis ja ei julenud aga noh, siis läks päeva pealt naisele. Ja naine on jumalast äge. Ja mina armastan ka mõndasid neist kohutavatest meestest, kes tahavad nii väga kurjad olla, aga ei suudaks ealeski mitte kellelegi haiget teha. Armastan jah, ikka, nende naistega armastan neid ka ja nende robustsuses ja joobes ja räpakuses ja ma ei tahakski mitte kuidagi teisiti. Sellised on minu Virumaa mehed.

Aga mida rohkem ma meestesse usun, pohui, kas neid parasjagu on või ei ole, keeravad naised mu silme all päevast päeva mõttetut hüsteerilist sitta kokku ja ma noh MA ÜTLESIN JU KOHE, et naised on kõik litsid ja tahavad ainult ühte asja. Ja see on nii kogu aeg kogu aeg kogu aeg ja aegade lõpuni, et meeste pärast on vaja lolliks minna, sest pidevalt on vaja mingit kodumängimist: “Mina tahtsin ju täna selle mehega seksida ja hoopis tema teeb seda nüüd minu voodis ja ma pidin kodust ära tulema” bä bä bä ja nüüd on hirmus tüli ja solvumine kuni tuleb heal juhul mingi leebumine või forever bitchtalk ja pilguga põlemasüütamine jne see ilgelt igav mõttetu pask. Tra naised on ikka nii ühte auku.

Ma ei tahagi mehi või naisi eks, maiviitsi mingit ajudekeppi, aga kuigi ma praegu üldse ei taha, tean ma, et mehele ma lähen, see on kindel, ja see mees ei kahtle hetkegi minu ja mõne teise maailma naise vahel – SEE on üks mis kindel. Minu asi on aint kahetsema panna neid inimesi, kes on alahinnanud mu võimeid ükskõik milleks. Ja ma olen ka ÕEL, sest naised ongi selliseid maduussid, aga palju huvitavam on seda loomuomast omadust muudes kanalites rakendada.
Aga muidu on kõik lahe, ma teadsin, et need asjad kuidagi nii lähevad, sest mustrid on korduvad ja kui ma koolidest midagi ei õpi, siis elust vähemalt küll.

käin päevaks vanemate juures ja olen nagu tühjaks imetud. vana hea novembrite läppanud rõskus ja äng, kus vahid selle vaikse laupäeva õhtu elektritraaditatud taevasse ja miski lihtsalt voolab sust välja, sest  sellega ühekssaamine on ainuke pääs, mida sa sealt põgenemata näed. ja ma tulen tagasi rongis, kus vanasti pidulikult on loksutud ühe õhtu pääsemise tulises õhinas, koos nendega, kes minuga mitte täna, aga kunagi lähedased on olnud ning tunnen, kuidas midagi nii olulist on kildudeks purunenud, nagu olekski see kõigest mõni vaas, mis alati seest tühi on olnud. ma jõuan koju ja igatsen oma sisemisest õõnsustundest väljapääsu mõnda teise reaalsusesse, alkoholi õndsusesse või kanepi pehmusesse, ja ma ei tunne end kuidagi sõltlasena, sest ma ei taha end hoida õudsuses, mida pakuvad minetatud lähedus ja abitus midagi halvema asemel paremaks muuta. ma tahan täna õhtul pääseda teravast valest tagasi meie endi pärast tekkinud soojusesse.

pohmakas

fakkk raisk minge munni ma sain selle parima tunnustuse mille üks debütant eestis üldse saada vist võibki ja MU PEA VALUTAB sellest teadmisest nüüd 3. päeval.. mida mida mida mis nüüd saab.. okei alguses ma olin eufoorias ja õnnelik nagu armunud inimene aga tead mõnikord on selline tunne, mõnel pimedal õhtul või kasvõi valgel hommikul, et kõik on sind kätte saanud, mingi ABSOLUUT mis on korraga nii hea ja nii halb ja ta istub su seljas ja on suur paks ja karvane ja irvvitaabb oma vurrulist naeratust aga sul PEA VALUTAB ja need suitsud ja ei tee midagi paremaks nagu ka see et sa oled nädal aega toast väljumist vältinud, sest korraga KORRAGA oled sa jälle NII hea ja NII halb sest mingi kuradi putsi türa mingi Autoriteet on sa tunned seda eksamites mida pead tegema või kõntsas, mõttetus kõntsas millega sa pead kokku puutuma, sest sa oled INIMENE sul on kohustused ja VABADUSED kuigi võtad viimaseid niikuinii rohkem, röövides alati kusagilt midagi. see kammib nii ära!!!! tahaks nagu joosta, see on nagu e aint sa oled teadvusel, tahaks joosta, aga sa oled nagu mingi tassi sees, ääred on ja taevast näed ka aga seinupidi üles ei jookse!!!!! fakk ! ja sa mõtled Talle kogu aeg KOGU AEG koguaeg ei lähe päevagi mööda ja sa tead ET SA OLED DEBIILIK türa sa mõtled ta peale tee parem referaati õpi ortograafia raamat pähe tropp, putsi, söögiisu on kadunud ja valgust tunneli lõpus ..noh tunneli lõpp on mu abstratses teadvuses mis on segi pekstud nagu picasso kubism

silmamunad on punased neisse peab tilku tilgutama, nõmedaid nohikuprille peab kandma ja enne magama jäämist nii väsinult ei saa kirjutamata jätta sajandat armastusluuletust kõik Ideaali järgi ja neil päevil pole ükski mees alla selle arvestatav vaid IGAV igav igav mittemidagi õpetav LIIGA esteetilised luuletajad ja naiselikud kirjanikud. ma isegi ei taha armastada, vähe sellest, et ma ei tohi, MA EI TAHA ka ma ei taha sellist meest sellisel kujul temaga lapsi saada issand jumal.. sest võib-olla meil ikka on valikuvõimalust, AGA IKKA MA MÕTLEN et ma teen endast staari, et ta saaks aru eks
et ta saaks aru et mind ei unusta ära, kui .. mõnikord ma mõtlen lausa, et see ongi võib-olla üldse kõige suurem saavutus minu jaoks, et kui ma ajalehe pildilt talle vastu vaadan, siis ta saab aru, et ta peab..
et mina olen..

see kõik on nii tähtis ja mõttetu sest me oleme jõuetud selle ees mis niikuinii juhtuma peab. ma ei taha olla nii vihane ja nii armastav, et näen regulaarselt unes kuidas ma sõiman neid, kes mulle haiget on teinud ja et ma kirjutan raamatutäie luuletusi temast, keda ma..

aga ju ma olen, kuigi ma olen teinud kõik võimaliku, et end vaos hoida ja see tuleb mul isegi välja, aga ikka annavad nad metslasele minu sees autähe rinda. nii mu võitlused ei lõpegi.

ei saa jääda ega minna

Ma olen nüüd juba mitu kuud kirjutanud oma väikesest naisekssaamisest igasuguseid asju. Ja et mille pärast see muutumine üldse..  noh, teadagi, ma tilpnen ikka samadel pidudel, inimesed on ikka sama purjus ja ma olen ikka sama armastatud ja sama vihatud. Aga ma pole ilmselt kunagi armastuse üle nii palju juurelnud – mõistuslikult! – kui käesoleval ajal.

Ma seisan sellel kulunud teelahkmel, millel nii paljud enne mind on seisnud ja ma näen enda ees kõiki valikuid, teoreetiliselt. Ilmselt olen ma umbes pooled neist ise välja mõelnud ka. Naisekssaamise juures on ilmselt üks iseloomulik joon see, et kujuneb välja mingi ideaal mehest, kellega tahetakse lapsi saada. Ja kogu see küpse nooruse protsess seisneb selles, et joostakse ogarana ringi, silmad ja suud väljajoonistatud, rõhutamaks, millise iluga meid on õnnistatud, otsides ja testides, kes selleks kõlbab ja kes mitte. Olgu, võib-olla on see nüüd liiga jämedalt öeldud, aga kas keegi oskaks siis  teiste sõnadega öelda, milleks see kõik.. mitte, et see oleks mõttetu, kuigi just praegu tundub küll nii. Õigemini – ma olen looduses ja selle käikudes veidi pettunud.

“Me istusime lauda ja vaatasime, kuidas pidu lõppeb ja inimesed ükshaaval tantsuplatsilt ära kaovad. Oiln oma legendaarsete saabastega sel õhtul piisavalt valu andnud ja pidasin neid olevat väärt  kohvikulauale asetamiseks. Mul oli lühike ruuduline seelik ja helesinised retuusid. Jalgu tõstes ma isegi korra mõtlesin, kas mu teguviis ehk siivutu ei ole, ent ei taganenud juba tehtust. Ja mis vahet sel oligi, mida ma seal linnas nende inimeste keskel tegin – head muljet polnud enam ammu võimalik jätta. Rääkides sõnadeta keeles olin mina terve õhtu vaikinud, kui Õiged Naised mulle tuld otsa panid. Ma mõistan nii hästi, et olen laps, aga seda enam imestan, kui lapsikult käituvad need, kes tegelikult minust vanemad, targemad ja muul moel suuremad on. See ajas mind juba alguses naerma, kui Naised oma seksikate ja kohati vormist väljas kehadega näitama tulid, kes on omad ja kes mitte, aga ma isegi ei naeratanud kordagi.  Provokaatorit on raske provotseerida.
Nagu kombeks on, ilmutab kogu tsirkuse peakangelane end vahelduva eduga kõikides kohtades, saades võrdväärselt kõigiga hästi läbi. Ta istus muuseas minu kõrvale, kui oli umbes pooled nendest, keda tervitada, ära tervitanud, ja jõi oma tavalist kokteili, oma tavalises riietuses ja tavalises süüdimatuses. Kui ta neid plasttopsis kokteile veel palju pole joonud, saab sellest kohe aru, sest ta on mu vastu väga vagur ja isegi ükskõikne, nagu mõni jänesepoeg, kes sinuga vesteldes vahepeal ristikheina näksib, ainult selle vahega, et tema joob tegelikult viina, mis on limpsiga segatud. Aga ta laseb mul ikkagi väga lähedale tulla, mis sest, et see on kõlarite pärast, mille all me istume, kuigi Naised üle saali seda kõike pealt võivad näha. Me oleme rahulikud ja vahetame tähtsusetuid lauseid.

Ma poleks sinna elusees viitsinud minna, kui poleks olnud ta venda. Asi on selles, et ma olen pidevas janus energiate järele. Ja vähe sellest, et ma ei saa teda oma põhiallikana kasutada, olen ma järjekordselt lasknud endal vaimustuda teineteisega veresuguluses olevate inimestega, sest igal põhiallikal on kõrvalallikad, mis ei ole üldse liiga palju erinevaid, vaid üllatuslikult varieeruvad. Ja ma vähemalt usun küll, et suudan neid inimesi, kui mitte teadmist nende sugulusest, enda jaoks eristada. Ning mul on õigus selle eristamisega ilma valehäbita ükskõik, mida peale hakata.

Igatahes otsa see pidu sai ja meelde ta ei jäänud, sest miski ei näi mind neil päevil enam uudsusega raputavat peale ta õe ja venna ja sõnade, mida ta ninast verd tilkudes sellel mõttetul ööl ütles: “Ma lähen täna magama ja kui ma üles ärkan, siis unustame teineteist ära,”  vajdudes mulle peale, ise mu jalgevahel, seal samas kohvikus, Naised alles ripakil, ning ma imestasin suuremaltjaolt ilma irooniata – “Miks me kohe ei või unustada, sa ei mäleta homme ju niikuinii midagi?” aga vastuse asemel küsis ta mult luba kusele minna.