lääge

Läksin rõdule eelviimast suitsu tegema, kui poisid lõpuks ometi oma tee joodud said ja õue läksid. Mind haarab alati see vastikult paratamatu armukadeduse kius, kui ta oma sõpradega välja läheb. On ringkondi, mis on mulle rohkem vastumeelsed, ja on neid, millega ma pole piisavalt kokku puutunud, et nad minus veel tülgastust tekitada oleks suutnud. Võitlen või ei võitle, ikkagi on iga ta uksest välja astumist saatnud mu tusane meeleolu. “Ma ei saa sinna parata, ma olen naine,” ja nad naeravad, kui mina  jälle oma tavapäraste deemonitega võitlema lähen.

Ülemisel rõdul on kaks tüdrukut, kellest ühe hääl meenutab mulle pärast hetkelist mõtlemist Selle luuletaja oma, kelle suhtes ma tänini konkreetselt sotti ei saa, aga keda minuga millegi pärast ühte patta on tahetud panna. Algul ma mõtlen, et nad on lihtsalt heas tujus, nagu see nendele lollidele Tartu esmaskursuslastele omane on. Siis nad hakkavad rääkima ja mulle tundub, et nad on aines. Esimetse potentsiaalse võimalustena tulevad levinumad keemilised variandid pähe. Aga siis see luuletajahääl ütleb: “Ma teen nii palju suitsu, ma hakkangi seda kogu aeg tegema. Ma teen nüüd hommikuti ka, enne kooli, paar seda suitsu asemel.” Ja sinna otsa mingid debiilsed kirjeldused, millistes ülikooli kontekstides kasutada sõna “peace” sest see on nii hipi, et situ püksi, ja see on ju esimene asi, mida kõik pilves inimesed tunnevad – sõbralik fucking ühtsus kogu maailmaga. Sittagi ta on. Aga nad on nii kivis, et see tekitab minus uudishimu hõisata neile: “Ou pilves tüdrukud, ärge kilgake seal nii kõvasti,” aimates kogu eelneva põhjal, et välistatud poleks tutvuda võõraste inimestega varjatud himuga lasta end pilve tõmmata. Aga ma ei tee seda, kuigi jään selle soovi hõlmu nii kinni, et ei märka, et suits on filtrini põlenud.

Naljad me vahel lähevad järjest jõhkramaks, mida enam ma nendega harjun. See hakkab asi oma kriitilist piiri saavutama ja ma palun tal see plaat põõsasse visata. Praktika näitab, et selliste muutuste kohale jõudmine võtab omajagu aega. Nii ei jää mul muud üle õppida, nagu sellele perioodile mu elus omaseks on kujunenud, ekstreemselt järjekindlat kannatlikkust, et oma eesmärke saavutada. Veider, ja üldse mitte traagiline, on selle kõige juures fakt, et mul pole aimugi, mida ma kokkuvõttes tegelikult saavutada tahangi.

Vaikus kõlab nagu võit, kuulan ma viimasel ajal salaja üsna palju. Aga see ei ole mingusugune suhtevaikus või inimkõnevaikus, vaid maailmavaikus, et ma lõpuks ometi suudaksin saavutada selle täieliku võime koondada oma jõud õigetesse kanalitesse. Et lõpuks ometi, isegi kui see võtaks kogu mu kannatlikkuse ja paneks selle mitmekordsele proovile, näeksin ma enda vaimujõuga saavutad tulemusi. Ma usun ju vähemalt niipaljutki, et eelduste relvad on mul selleks sündides kaasa antud, aga milliste vahenditega neid hooldada ripub veidi nagu kaljudevahelisel puust sillal, mille osad lauad on lahti mädanenud.