hea on, et niigi meil jääb

Täiesti ootamatult on meie ellu saabunud suvi, kuigi eksamdiki veel enamuses tegemata. See joomine, suitsetamine, pohmaka tummisus, hommikute palavus, enda hunnikute ja tundide viisi raamatutega isoleerimine ja iseenda ületamise vajadus nii tunnete kui distsipliini tasandil kordub päevast päeva, nagu oleks see juba kestnud kuid. Ja kuigi see kõik on pöörane ja raske, annab see vähehaaval siiski tulemusi.

Ma hakkan mõistma, et mu lapsikus on rumal, ent nüüd, kus ma järjekordselt mingit tõelist naiselikkuse alget endas suuremalt tajuma olen hakanud, võitlen ma selle vastu teadlikult ikka mingi inertsliku trotsiga, mis mind aastaid enesekaitsepoosina on saatnud. Mu armastamise jõud on ikka veel loomalik, aga ma ohjan seda suurema mõistuslikkusega kui kunagi varem. Mulle tundub, et ma armusin viimast korda – ja nii selgelt pole see mulle veel kunagi kohale jõudnud kui nüüd. Viimane kord, noh, seda võib tinglikult nimetada viimaseks: nii tormakalt ei taha või vist suudagi enam ühtegi suhtesse rutata, nagu see siiani on toimunud. Kohati muidugi, kohati, sest ma olen alati üritanud viivitada viimase piirini kuni ma plahvatan. Ja ma olen plahvatanud iga kuradi neetud kord nagu mingi tuumajaam korraldades suuremal või vähemal määral tahtmatult kaost. Tagasivaadatuna meenutan ma endale tõesti loodusõnnetust, mis ei hooma absoluutselt, et ta tegevus mingit kahju võiks külvata – tornaado, asjana iseeneses, ei hooma, et tal on hävitav jõud, ta laseb endal lihtsalt kammida, olles see, mis ta on.
Sellepärast on mul mõttetu midagi juhtunust kahetseda.  Pealegi ei toimu siin maailmas miski ühepoolselt. Inimesed tulevad ise minuga kaasa, minu juurde, minu sisse, nagu mina lähen nendegagi, kui see tundub õige. Asjad juhtuvad ja see on võib-olla karmim tõsiasi, millega me leppima peame.

Ma olen tüdinenud oma stseenidest – kõik käib ainult mööda ühtsama nõiaringi. Ma olen siiani alati arvanud, et armastamine on üks kindlamaid asju maailmas ning andusin sellele täielikult, sest minu sees oli see nii puhas, ürgne, rikkumatu ja ma polnud kunagi aru saanud, mida võib tähendada arusaamatus oma tunnetest, eriti tunde puhul, mis on nii võimas ja suur – iial polnud ma arvanud, et kõik ei pruugi seda nii.. nii absoluutselt tajuda. Aga ma olen luuletaja – ma olengi päriselt kuradi luuletaja. Ja saades sellest täielikult aru, pean ma olema midagi rohkemat, minetamata oma pärismina. Ma tahan lõppude lõpuks praktiseerida, mida ma teoreetiliselt selgeks olen mõelnud – ma tahan armastada tingimusteta.

Kuna me olime enne sõbrad, suudame sõbrad olla ka peale seda, mis vahepeal toimus. Ja minu meelest on see kõikidest asjadest kõige tähtsam, sest see meeski, kellele ma ükskord lapsi hakkan sünnitama, peab ju eelkõige olema mu sõber. Sõbrad on kogu eluks. Ma loodan, et mu igatsus nende järele, kui nad kõik eri maailma paiku peaks kaduma, mind liiga nukraks ei tee, sest ma olen juba peaaegu kaotamas lootust usaldada kedagi enam nii jäägitult.
Sest nendegi ilusate ja puhaste hingede vahel, kes mu ümber on, tekib lähedusest pinget, mis mind nii mõnelgi ööl nutma on pannud. Aga millegipärast, vist esimest korda ei tee mulle tagantjärele haiget teadmine, et lasin enda voodisse tulla kellelgi, kelle jaoks polnud sel samat tähendust, kui minu jaoks. See on tagantjärele tarkus raputab järjekordselt mu naiivsust: kas ma oleksin pidanud kunagi varem nendes asjades kahtlema? Mingi tunne mu sees ütleb, et mitte. Küll aga olen ma hirmul tuleviku ees, sest keegi, keda ma pidasin piisavalt eriliseks, et mõista intiimsuse tähendusi minu jaoks seda ei suutnud, siis võin ma liiga suure tõenäosusega eksida ükskõik kelle teise suhtes. Kuigi see teoreetiliselt peaks mulle haiget tegema, ei haava see mind üldse nii traagiliselt, kui see oleks seda teinud distantsidelt, mis poleks olnud nii lähedalasuvad.
Me oleme sõbrad ja see sõprus on minu jaoks teistmoodi sügavalt eriline. Ta on minu jaoks ikka veel võluv oma mehelike omadustega, aga ma mõistan, mida ta tunda ei suuda. Ja ma tahan, et ma suudaksin välja elada selle tingimusetuse isegi juhul, kui see tähendabki seda, et parimatest sõpradest ei saa parimaid armastajaid.