ma kuulsin, et armastus on pime

Elu on hakanud täielikult kirjandust domineerima ja ma ei saaks öelda, et see mind kuidagi eriti südamest kurvastaks – elust olengi ma ju kogu aeg unistanud. Ja ma teen ka vist esimesi jõupingutusi selleks, et olla rohkem kui luuletaja. Sest minu puhul väljendub  luuletajaksolemine teadagi üsna nõmedalt kõikide oma ideaalide, armastuskirjade ja sümbolitega ülekammimisega. Ma lihtsalt pean teistele inimestele ka mõtlema. Nii erksalt ja mõttetult põledes kärssan ma läbi olles veel mitte midagi ära teha suutnud.

See viimane armastus on kulgenud tasa ja targu, sest ma pärssisin end. Piinlesin ja halasin ja vaevlesin, aga siiski ületasin end ja ei käitunud eelnevate aastate inertsist. Usuga sellest, et asjad peavad määratusest paika loksuma, ja uskumatusest, et need seda minu kasuks teevad, lasin sellel teemal näiliselt minna, kuigi mingil tasandil praksub see tuli minu sees ikka veel vägevamalt, kui ta viimastel kuudel kordagi välja on lasknud paista.
Aga see kõik ei tähenda, et ma ei käituks ikka nagu laps. Ma olen kolmandat päeva haige ja tahan ikkagi kellegi hoolitsust ja paitavat kätt ning palju palju voodiäärset armastust saamata südamega aru, et sellistel puhkudel tuleb nüüd küll juba ise hakkama saada. Ja kui me läheme korraks õue, et hingata värsket õhku, siis tahan ma Temaga teha suuremat ringi, sest ma igatsesin teda need poolteist päeva täielikult, aga Ta ütleb mulle hoolivusest, et ma peaksin ikkagi mu enda pärast koos teisega ühikasse tagasi minema. Ja mu niigi piirilolev jonnituju kaotab oma ohjad ning ma hakkan kõige räigemat moodi vinguma saades isegi aru, et see on äärmiselt nõme ja tekitab teistele negatiivseid emotsioone, suutmata ikkagi oma haiguse nõrkuses ja helluse kompenseerimatuses leida endale mingit muud väljendusviisi.

Ah miks ma pole kunagi nii tugev kui tahaksin. Irooniline on, et tahaksin olla normaasem ja samas vihkan kõike, mis on päriselt normaalne ja ilma igasuguste möödajooksmisteta. Mingid barbiinimesed ajavad mul ikka suht sita keema ja mul ei teki ikka veel mitte mingit isu nendega tutvuda, kuigi mind sada protsenti hämmastab, mis toimub inimese peas, kas elab selle nimel, et endast head muljet jätta. See on nii debiilne, et ei jõua mulle lihtsalt üldse kohale. Või kuradi kurat, kas mulle ainult tundub nii? Aga ma tean, et vestlused vestluste pärast jäävad minu jaoks rääkimata ja osad head inimesed jäävad minu jaoks rohkem kaugeteks ja üüratult palju igavamateks kui teised. Ma ikka veel ei tea, miks see nii on.

Ja mida ma ei tea, vaid ainult tunnen, selle suhtes ei saa ma järeleandmisi teha, käitudes nagu kuulipilduja: sina sobid, sina ei sobi, sinule ütlen, sulle ei ütle, sinu kannan maha, sinust on mul pohhui. Muidugi tänu sellele üliloomulikule loomadele omase kokkuihoidvussuhte pärast olen ma asjadesse veidi tolerantsemalt suhtuma hakanud. Jumal küll, Ta on nii mingi metslooma moodi, aga see on vist nii haruldane, et ma ei oska ta liiki määrata. Ta on uudishimulik ja vaimustub valimatult kergesti kõigesse, mis ta huviorbiiti satub. Ja kui miski on täiesti maitsetu või amoraalne või ebaesteetiline, siis on ta pilgus eriline põlgus kui ta ütleb “see on täielik pask” nagu raiskaks taoliste asjadega kokkupuutumine ta erilise elu üliolulisi minuteid. Enamus aega on ta üsna muhe ja rahulolev nagu mõni metskits aasal kepseldes – näiliselt mitte millegagi tegeledes pole tal kunagi igav.