Ülemisel rõdul on kaks tüdrukut, kellest ühe hääl meenutab mulle pärast hetkelist mõtlemist Selle luuletaja oma, kelle suhtes ma tänini konkreetselt sotti ei saa, aga keda minuga millegi pärast ühte patta on tahetud panna. Algul ma mõtlen, et nad on lihtsalt heas tujus, nagu see nendele lollidele Tartu esmaskursuslastele omane on. Siis nad hakkavad rääkima ja mulle tundub, et nad on aines. Esimetse potentsiaalse võimalustena tulevad levinumad keemilised variandid pähe. Aga siis see luuletajahääl ütleb: “Ma teen nii palju suitsu, ma hakkangi seda kogu aeg tegema. Ma teen nüüd hommikuti ka, enne kooli, paar seda suitsu asemel.” Ja sinna otsa mingid debiilsed kirjeldused, millistes ülikooli kontekstides kasutada sõna “peace” sest see on nii hipi, et situ püksi, ja see on ju esimene asi, mida kõik pilves inimesed tunnevad – sõbralik fucking ühtsus kogu maailmaga. Sittagi ta on. Aga nad on nii kivis, et see tekitab minus uudishimu hõisata neile: “Ou pilves tüdrukud, ärge kilgake seal nii kõvasti,” aimates kogu eelneva põhjal, et välistatud poleks tutvuda võõraste inimestega varjatud himuga lasta end pilve tõmmata. Aga ma ei tee seda, kuigi jään selle soovi hõlmu nii kinni, et ei märka, et suits on filtrini põlenud.

Naljad me vahel lähevad järjest jõhkramaks, mida enam ma nendega harjun. See hakkab asi oma kriitilist piiri saavutama ja ma palun tal see plaat põõsasse visata. Praktika näitab, et selliste muutuste kohale jõudmine võtab omajagu aega. Nii ei jää mul muud üle õppida, nagu sellele perioodile mu elus omaseks on kujunenud, ekstreemselt järjekindlat kannatlikkust, et oma eesmärke saavutada. Veider, ja üldse mitte traagiline, on selle kõige juures fakt, et mul pole aimugi, mida ma kokkuvõttes tegelikult saavutada tahangi.

Vaikus kõlab nagu võit, kuulan ma viimasel ajal salaja üsna palju. Aga see ei ole mingusugune suhtevaikus või inimkõnevaikus, vaid maailmavaikus, et ma lõpuks ometi suudaksin saavutada selle täieliku võime koondada oma jõud õigetesse kanalitesse. Et lõpuks ometi, isegi kui see võtaks kogu mu kannatlikkuse ja paneks selle mitmekordsele proovile, näeksin ma enda vaimujõuga saavutad tulemusi. Ma usun ju vähemalt niipaljutki, et eelduste relvad on mul selleks sündides kaasa antud, aga milliste vahenditega neid hooldada ripub veidi nagu kaljudevahelisel puust sillal, mille osad lauad on lahti mädanenud.

Olen alati soovinud, et mul oleks rohkem pohhui, sest üldiselt on see üks peamisi märksõnu, mis maakera keerlemist soodustab. Sest nii korralik, kui ma ka moraalselt või ratsionaalselt üritaksin olla, leian ma ikka enda millegi sisse mässitud oleva. Ja seda kusjuures enda langetatud otsuste juures. Seekord lubasin ma end näiteks kataloogikosmeetika konsultandiks. Nimesid ei viitsi ma siin üldse nimetada, aga jah, see on üks neist kahest. See, millega mul vähem kokkupuuteid on olnud. Kõige õudsem on teadmine, et jaa, need värvajad peavadki meeldivad ja sõbralikud olema ja kui nad näevad, et sa päris radikaalselt häälestatud pole, hakkavad nad sind moosima. Mul ON tööl igav ja ma olen alati veidi HUVITATUD, millised inimesed mulle mis juttu võimelised on ajama ja SEETÕTTU ma lasen neil rääkida – see on niikuinii mu töö osa: olla tuimestatud isiklikust arvamusest, olles alati valmis kaasa kaagutama. Ta ajas mulle nii palju sitta, käis kaks korda mu juures (andis mõtlemisaega!) ja lunis mult selle allkirja välja. Muidugi mõtlesin juba järgmine päev, et no mida, ma ei viitsi üldse sellega tegelda ja enamusel mu tuttavatest on sügavalt ükskõik mingist kataloogikosmeetikast. Mis paneb mind mõtlema, et oot-oot, paljude inimestega ma üldse suhtlen veel aktiivselt? 2? Vähendab mu müügivõimalust umbes 200%.

Tulles veel tagasi mu äkilise erakluse juurde, on ilmselt nii mõnedki asjad põhjendamata jäänud, kui keegi mind veel üldse mäletabki, sest enamus tuttavaid olen ma üsna põhjalikult ignoori lasknud. Alustada võib näiteks sellest, et 2. kursus ülikoolis ja esimene seminar panid mu elus esimest korda tõsiselt õppima. Ma kolisin sügisel ema juurde ja elasin kesklinnast kaugemal, mis tähendab, et need kaks näitajat kokku ei tekitanud minus suuremat isu väljas käia. Ühika järgi olin ma ikkagi teataval põhjusel meeleheitel ja see oli ainus koht, kus ma pidin käima, sest ma tahtsin. Ma olin oma tahtmises ka nii järeleandmatu, et teise korruse lühikesest tiivast ma kunagi kaugemale ei jõudnud ja kui keegi mu tuttavatest, kes samas majas elas, mind külla kutsus, siis ma ikkagi ei jõudnud. Ja mul oli täiesti ükskõik, ma ei mõelnud isegi vabandusi välja. Vist.
Teiseks: mul polnud kunagi peaaegu üldse raha. Jajaa, ma olen kogu aeg rääkinud, et varsti lähen tööle. Siis kui see lõpuks ka vajalikuks osutus, polnud mul töö jaoks enam aega. See ei tundu kuidagi loogiline mulle praegu üldse ka: korralikult on ainult ju niikuinii ühte asja võimalik teha. Kuigi.. selliste tõekspidamiste pärast ma nii traagiline olengi ilmselt. Järelikult peaks siis, kui pole just elu-aeg eeskujulik õpilane ja korralik tütar olnud, laskma mõlemil pohhuilt minna. Nii suurtes plaanides ma ei oska multitaskida – kui ma olen millegagi seotud, siis olen ma sellele pühendatud. Aga nohh..
Kolmandaks: ma läksin emaga tülli, ta põhimõtteliselt viskas mind kodust välja ja ma läksin akadeemilisele. Akadeemiline kirjutamine ja kultuuriteooriate ümber targutamine pani mul igasugused loomingulised kanalid kinni. Selle kohta võib öelda vaimne akne, näiteks. Ma ei osanud seda toona teadvustada, aga ma seisin nagu teelahkmel, mil pidin valima kahe tähtsa suuna üle: kas rahuldada oma uudishimu läbi raamatutarkuse ja unustama piirideta genereerimisvõime või hakata omal käel saadud mõttedistsipliini hoides asju samavõrra uurima kui ka välja mõtlema. Ma ei näe perspektiivi teadlaseks olemisest. Mu kursusel käib 100 inimest – kõik kirjutavad sama formaati. Ma parem annan kohe alla.
Neljandaks: kui pikk ja sitt jutt lühidalt kokku võtta -
“Ema, ma tulen vist koolist ära. Lähen õpin juuksuriks kutsekas. Ma ei usu enam ülikooli.”
“Mida? Mida sa teed? Sa kujutad ka ette, mis maailma sa sisened? See on nii pinnapealne, sa ei saaks seal hakkama niikuinii, usu mind.”
“Ma tahan midagi praktilist teha, selle ülikooliharidusega ei saa ma niikuinii tööd.”
“Seal ilumaailmas sa küll hakkama ei saa.. meie isaga investeerisime sinusse..”
“Mine vittu!”
“MIDA SA ÜTLESID? Kuidas sa julged?!”
Löön pauguga ukse kinni, nagu tavaliselt, teen väljas tobi, rahunen, tulen tuppa tagasi. Emal ikka veel käed värisevad ja ta räägib telefonis isaga: “NO NÜÜD TA TULI TAGASI, TAHAD MIND VEEL VITTU SAATA VÕI?!” Ausõna, ma olin vähemalt poole rahulikum ja pidin peaaegu naerma hakkama. Ta annab mulle telefoni, isa tahab minuga rääkida. Ma olin temaga eelmine päev messengeris pikalt rääkinud (mida ei juhtu rohkem kui korda poolteise aasta jooksul max) ja väga avameelne olnud, kasutades ka väljendeid a la ära anna orjale haridust, kui sa ei taha, et ta sulle vastu hakkaks, sest ta hakkas ka mu otsuse peale mingi jama tootma (või oli see muu jutu käigus või mis vahet sel ongi) – ma tundsin end elus esimest korda mugavalt temaga ausalt asju arutades ja tema ütleb mulle telefonis: ” Kui sa tahad ülikoolist ära tulla, siis meie sind ei toeta, otsi omale ise elukoht ja töö ja tee mis tahad. Meie oleme oma otsuse teinud, koli kasvõi homne päev välja!! Ja see kuidas sa eile minuga rääkisid oli VÄGA ülbe, kelleks sa ennast pead?! (Sa ei austa meid üldse, kõik mis me sinu heaks teinud oleme!) Sa oled väga, väga ülbe kutsikas ja ma karistan sind selle eest, oi kuidas karistan..!!!” No see moment oli mulle nagu Buddhale virgumine. Lihtsalt üks murdosa sekundist ja kõik oli minu jaoks muutunud. Ma vedasin oma kesta lihtsalt tänavale ja liikusin vist intertsist alkopoodi. Lumi oli maas, ma ostsin lapiku Vana Tallinna ja vist veel suitsu, läksin Kassitoomele ja istusin mingisuguse lumehunniku otsa ja kirjutasin, nagu ma polnud üle poole aasta kirjutanud.
See oli jõulude-eelne aeg, fantastiline ajastus! Ja muidugi ma kolisingi järgmine päev välja, aga enne ootasin muidugi ära selle momendi, mil ma teadsin, et nad linnast läinud on. Ma teadsin üsna täpselt, millist sitta mu vanemad on võimelised genereerima ja ma hoian sellest heaga tänase päevani eemale.

Ja nüüd ma olen siin. Keset ostuparadiisi, kuhu oma rängalt teenitud raha tullakse raiskama, kus ma saan peadpidi kapis kodust kaasa toodud võileibu süüa ja rahulikult ülikooli edasi mängida. Vähemalt saan seekord raha endale, kuigi ega ma sellega ümber käia ikkagi ei oska ja ma saaksin juba päevase täpsusega öelda, millal mu pangakonto jälle nullis on. AGA noh, hea sõber pohhui lohutab mind alati. Ja mul on veel mõned lemmik kirjanikud üle lugemata.

See on huvitav, et me enamuse oma lapsepõlvest ära unustame. Või et me üldse suudame elu nii palju ära unustada. Sest me teeme iga päev midagi, konstantselt mõeldes oma tegude mõttele (no kes kui palju, aga eesmärk ju ikkagi on), aga kui hakata 5 aasta pärast mõtlema, milline, miks ja kes ma olin, siis saab võib-olla ainult üldistavalt midagi enda olemusest öelda, sest enamust lihtsalt ei mäleta. Just neid väikseid igapäevaseid kinnisideid ja salasoove, unistusi. Mis siis rääkida lapsepõlvest..
Mul pole kunagi kadunud see tundmus, et midagi oli sealt puudu. Ja isegi kui ma sain vanemaks, siis oli mul ikka kodus olles tunne, et midagi on väga puudu. See “midagi” oli ehk nii suur, et ma ei osanud seda teadvustadagi, aga miski pani mind pidevalt otsima  – mu tavaline kaaslane oli ängistus millegi järele. See on mind nii kaua jälitanud kui ma mäletan. Kõige selgemini saab selle olemasolu tuvastada juba umbes alates 8aastaselt peale kui ma mitu aastat täiesti maniakaalselt mingit poistebändi fännisin. See oli midagi kultusetaolist. Minusuguseid fänne oli üle maailma ja polnud asju, mida meiesuguseid poleks nende bändiliikmetega seostanud: seinutäitvatest plakatitest ja plaatidest lõpetades fännihümnide ja erootiliste jutustustega. Tagasivaadates ei suuda ma seda uskuda, millise andumatu kirega ma iga päev nendest üsna tühistest poppasa bändi lauljatest unistasin. Ja kui ebareaalsed olid mu unistused! Aga see andis nii palju, et oli selline aines, millel oma fantaasiat rakendada.. See tegi mind õnnelikuks, et ma sain asju välja mõelda ja sellesse uskuda. See oli omaette muinasjutt ja keegi ei kiskunud mind sellest välja, keegi ei saanud seal midagi ära rikkuda: see oli turvaline paik minu peas, palju parem kui ülejäänud maailm.
Kuigivõrd elan ma siiamaani mingis oma väljamõeldud paigas. Muidugi täna saan ma aru, et see on üsna ohtlik ja ebatervislik, sest nii on reaalsusega veel valusam leppida. Mingi alaline mäss ei lase mul mu unistustest välja tulla ja seista kahe jalaga maa peal, et tunda täielikult gravitatsiooni paratamatust, vaesust, mustust ja lootusetust, mille keskel me elame ja mida ehk polegi võimalik muuta. Ja võib-olla selle sama pärast on mul ka nii raske leppida sellega, et ma olen juhus, sest minu peas juhuseid ei esine. Minu peas on määratus, saatus, kõrgemate jõudude kokkumäng. Aga minu loodud maailm on ideaalmaastik.

Et ennastki raputada tahan ma kirja panna faktid nii neutraalselt kui oskan:
ma ei olnud planeeritud
emal oli vaja oma kodust pääsemiseks “piletit” – “Vaesus oli õudne, aga ma teadsin kogu aeg, et ma pääsen sellest kuidagi. Ma isegi ei muretsenud, ma teadsin lihtsalt, et see peab juhtuma.” Isa ei uskunud, kui ema talle pärast Tõnis Mägi kontserdit ütles, et ta rase on. “Ju mõtles, et tüdrukutel ikka juhtub. Tal ei tulnud vist pähegi, et tema laps..”
Ja ema muud sõnad: “.. aga kui sina väike olid, siis sellest ma suurt ei mäleta. Esimesed 10 aastat polnud sind nagu minu jaoks olemaski. Kui sa väike olid, olid sa minu jaoks nagu elus nukk – kui sa öösiti nutsid või alla tegid, siis hoolitses su eest vanaema.”
“Ma tahtsin end seal Hispaania reisil olles ära tappa. Kui me *sinna kohta* kolisime, siis oli meil isaga tüli ja ma neelasin tablette, tahtsin end siis ka ära tappa.”
“Ega me pole kunagi kokku hoidnud. Kui *see pank* põhja läks ja isa enamuse oma rahast kaotas, siis käis ta alati kusagil väljas ega lubanud küsida, kus ta on. Või kui see aasta oli, kui meil üle kuu keegi ära suri.. kui Gerti suri, siis ta ei osanud lihtsalt midagi teha, teda polnud, sest ta ei osanud selle olukorraga toime tulla.”
“Taanieliga on hoopis teistmoodi, ma polnud seda varem tundnud, sinuga sellist asja polnud – see kui sa sünnitad, siis sa oled alles tõepoolest midagi loonud.”

Minu tunded seoses selle infoga:
kõigil oli tegelt pohui. Abort on lihtsalt jõhker asi, võib-olla polnud neil selleks raha, võib-olla oli  sünnitamine  lihtsalt kergem otsus – ikkagi ju põhjendus, miks oma masendavast ja süürohkest kodust välja kolida.
raha on olulisem kui lähedus
äkki ma tõesti olen lapsendatud? mind aeti sünnitusmajas kellegagi segamini?

Ma saan aru, et selliste asjade ütlemine on 16aastaselik, aga ma ei oska enam midagi välja mõelda. Mu mõistus on otsas. Seal peab ju ometi midagi inimlikku olema. Nii kaua kuni ma ennast mäletan, olen ma isale vastu paukunud. Nii kaua, kuni ma ennast mäletan, ei tea ma, et oleksin kunagi vanaemaga paukunud. Ma mõtlen vanaemast kui maailma parimast inimesest – kui kellestki, kelleta ma ei saaks hakkama. Tema sõna on tarkus ja tema nõu on kuldaväärt ning ma tean, et ka mu vanemad peavad temast sama. Isa on karistaja, vanaema andestaja – kuigi nende soontes voolab sama veri.
Kui ma kellelegagi väga põhjalikult tülis olen, või mingit muud väga suurt tunnen, siis ma mõtlen sellele, et kuidas ma reageeriks, kui saaksin teada, et ta on surnud. See on nagu tunde-indikaator. Kuna vanaema on vana, siis sellele olen ma mitu korda mõelnud.. ja see on pannud mind endale sihte seadma. See naine on elus liiga palju sitta näinud, ja vähim, mida ma teha saan, on talle headmeelt valmistada, kuigi mu jäärapäise iseloomuga pole seegi sugugi lihtne. Aga mu isa.. ma isegi ei tea. Ta on nagu võõras. Isegi temaga ühes ruumis viibida võib olla õõvastav, sest meil on aastatega nii palju pingeid kogunenud, et see on meie vahele nagu müüri loonud, millest me kumbki enam läbi ei näe ega kuule. Ma vihkan raha mitte  peamiselt sellepärast, et ma olen mingi kapitalismivihkaja või anarhist, vaid sellepärast, et mu isa on terve elu sitta visanud ja ajusi nussides oma aega raisanud, et seda teenida. Ma ei saa sinna midagi parata, et see paneb mind tundma, et raha on talle perekonnast tähtsam olnud. Ma mõtlen hirmuvärinatega sellele ajale, kui me ainsaks nädalavahetuse lõbuks oli sõita mõnda kaubanduskeskusesse, et seal päev otsa asju osta. Ja kalleid asju! Kuigi eestlaslikust kitsarinnalisusest vaatasime me alati hindu, välja arvatud isa muidugi. Kui ma tööl olles analoogset peremudelit näen tekib mul automaatselt vajadus kapid lukku panna ja minna maja ette tobi tegema, sest see on nii rõve. “Me näeme nii head ja korralikud välja, me käime 5 päeva nädalas tööl, kasvatame oma lapsi, sööme korralikult ja käime teatris, aga tegelt oleme värdjad ja peksame oma lapsi, kui nad liiga kaua õues on ja karjume nende peale kui seep vales kohas on.”

Ainus ratsionaalne põhjendus kogu sellele perses peremudelile, mille sees ma kasvanud olen, peab olema geneetiline. Ema sünnitas mu 19aastaselt. Tema ema tappis end ära, kui ta väike oli. Ma kasvasin leinava ema käe all üles, kes oli pidevalt närviline. Ta on seda isegi tunnistanud. Umbes 30aastaselt alles läks psühiaatri juurde. Ta pidas end oma ema surmas terve see aeg süüdi ja ma kahtlustan, et see ongi see sama süütunne, mis minule on jäänud. Gogol kirjutas raamatatus “Inimeste seas”, et mõned tunded, mida me lapsepõlves oleme harjunud tunda, jäävad meie mõttemustrisse nii tugevalt, et neist ei pruugi eluaja jooksulgi vabaneda. Ma mäletan, et mu sõbrad ei julenud eriti mul külaski käia, sest nad kardsid mu ema. No ja ei saa absoluutselt salata, et ta oligi hüsteeriline. Ei olnud armu isegi siis, kui mul sõbrad külas oli – sain ka nende nähes sõimata. Läksin kooli, sain sõimata. Miks ma ei peaks ülbe olema? Muidugi oleks viisakam mitte olla, aga nii on igal juhul turvalisem. Nagu mu vanemadki, pole ka minagi kuigi tolerantne inimene, sellepärast ma pigem inimestega ei suhtlekski – ma ju tean, et olen mõrd. Ja ma olen haavatud ja ilmselt ka kibestunud juba praegu, aga päris kõik pole vist kadunud.

Kogu see jutt on miski, mida rääkida vaid korra, aga mina olen seda juba vist liiga palju kedranud sellest väljapääsu leidmata. Midagi moraalset vist koputab mu südamele, küsides kas nende inimestega, kelle katusel all sa oled kasvanud ja kelle veri su soontes voolab, ei peaks suhtlema? Kas nad on tõesti mu hingele nii vänged, et mul koos olles hapnikupuudus tekib, kuigi ma iga kord esimesele rongile olen jooksnud, et mitte lämbuda? Ma tõesti ei julge vist endale seda tunnistada, et mul on kergem ilma nendeta. Mul on kergem olla oma ära raisatud rahata näljas, kui paluda neilt tütrelikult almust, mille vastu ma eksimuste korral saaksin ikka veel sõimu sellest, kui madal ja tähtsusetu ma olen?
Kuigi ega sõnad “sa oled ikkagi meie tütar ja me armastame sind sellisena nagu sa oled” pole ka vaatuse viimastes stseenides puudulikud, on nad kogu meie ühise elu lõpul üsna kehtetud. Mul ei ole enam midagi öelda, ma ei kurda enam ühtki muret, ma kuulan veel mõned jutud  su ostudest, ema, ja itsitan endale pihku – oh, millised mured!

Türa.

Ühesõnaga ma tulen täna töölt, mingi enam-vähem nädal aega on null-kassa olnud ja ükspäev jätsin 20 euri ühelt kliendilt võtmata. Paar päeva pidasin end vahelduva eduga lolliks sitapeaks, nagu tavaliselt aga nüüd on pohhui. Olen 24. tööl, tuleb topeltpalk, võtku siis maha. Aga täna – täna jõudis mulle kõige hullem asi kohale: ma päriselt ka vihkan inimesi. Eriti LÕBUSAS TUJUS TOREDAID INIMESI – no mine vittu!!! Ja millegipärast kogunes meie tuppa just sedasorti tutvuskond. Teeme natuke popsu ja joome paar õlut ja  ma muutusin 15 minutiga mõrraks. Mul puudub juba pikemat aega igausugne isu inimestega suhelda niikuinii, aga ma ei saanud enne sellest isegi aru, et tegelikult inimes vältima olen hakanud, sest ma pole teadvustanud, mis mind häirib. Tegelt häirib mind ilmselt see, et nad ei põe sellepärast, et nad kusagil raha pärast passima peavad, või et nad raha pärast ei pea muretsema. Sest ma pole elusees nii sitaauguni raha pärast põdenud kui viimased paar kuud. See ajab ikka südame pahaks, kui peab odava toidu seast valima kõige odavama. Samal ajal teades, et vanemad on kusagil Tenerifel puhkamas või Helsingis riideid ostmas. Ma ei oota hellitamist, vaid seda, et mul hing sisse jääks – aga eks ma olen selle “ära teeninud” et ma nii ülbe kutsikas olen. No ei hakka ma siia maailma vist kunagi sobima.

Panen pannile oma ainukese toidu, samal ajal kui hommikust purdumolli pesen ja mõistan, et pole mõtet sinna oma ühe õluga ronida. Mõtlesin, et käin sital ära ja tõmban minekut, aga siis tuli meelde, et ma pole üldse joonud üsna kaua ja hommikune pudru ainsa korraliku toiduna ei tee mu olukorda kuidagi mõnusaks, kui ma homme jälle 11 tundi samamoodi passima pean. Kui külmunud juurviljad valmis saavad avan piimapaki ja võtan nädal aega külmkapis seisnud leiva ning hõiskan omaette: “Kogu maailma proletariaadid ühinege!” ja hakkan seda kelbast omale näost sisse ajama. Mitte kedagi ei ole süüdistada ja isegi kui oleks, poleks sel mõtet ning pealegi – see pole üldse kõige sitem variant. Mul on töö. Pohhui see Ülikool, pohhui see poliitika – mul on töö ja ma saan ühel ilusal päeval palka, et maksta emale see närakas võlg, et osta vanaemale midagi väga sooja ja ilusat ja maksta korraga kahe kuu üür, sest see kuu jääb ilmselgelt vahele. Kaks kuud ebakindlust on ikkagi huinjaa võrreldes küüditamisega. Või isegi töötu olemisega.

Mehike joob vist juba kolmandat päeva, aga las joob siis. Niikuinii peab ise aru saama, kui see nõmedaks muutub. Ma teen parem preemiaks nüüd rõdul seda suitsu, nagu vanasti – kuigi selle vahega, et ma tõenäoliselt ei pea murtud armastusele mõtlema.