mõnusalt sitt olemine
Karta on, et kõik, mis ma vist suht kunagi kirjutanud olen, on hirmus (rohkem või vähem hale)traagiline ja vindi üle keeramine. Ma saan sellest mõne aja tagant ikka ja jälle aru, tunnen suurt piinlikust ja hakkan otsast peale. Mis mind päästaks – abielu? Lapse saamine? Pangalaen? Rohkem narkootikume?
Olen alati soovinud, et mul oleks rohkem pohhui, sest üldiselt on see üks peamisi märksõnu, mis maakera keerlemist soodustab. Sest nii korralik, kui ma ka moraalselt või ratsionaalselt üritaksin olla, leian ma ikka enda millegi sisse mässitud oleva. Ja seda kusjuures enda langetatud otsuste juures. Seekord lubasin ma end näiteks kataloogikosmeetika konsultandiks. Nimesid ei viitsi ma siin üldse nimetada, aga jah, see on üks neist kahest. See, millega mul vähem kokkupuuteid on olnud. Kõige õudsem on teadmine, et jaa, need värvajad peavadki meeldivad ja sõbralikud olema ja kui nad näevad, et sa päris radikaalselt häälestatud pole, hakkavad nad sind moosima. Mul ON tööl igav ja ma olen alati veidi HUVITATUD, millised inimesed mulle mis juttu võimelised on ajama ja SEETÕTTU ma lasen neil rääkida – see on niikuinii mu töö osa: olla tuimestatud isiklikust arvamusest, olles alati valmis kaasa kaagutama. Ta ajas mulle nii palju sitta, käis kaks korda mu juures (andis mõtlemisaega!) ja lunis mult selle allkirja välja. Muidugi mõtlesin juba järgmine päev, et no mida, ma ei viitsi üldse sellega tegelda ja enamusel mu tuttavatest on sügavalt ükskõik mingist kataloogikosmeetikast. Mis paneb mind mõtlema, et oot-oot, paljude inimestega ma üldse suhtlen veel aktiivselt? 2? Vähendab mu müügivõimalust umbes 200%.
Tulles veel tagasi mu äkilise erakluse juurde, on ilmselt nii mõnedki asjad põhjendamata jäänud, kui keegi mind veel üldse mäletabki, sest enamus tuttavaid olen ma üsna põhjalikult ignoori lasknud. Alustada võib näiteks sellest, et 2. kursus ülikoolis ja esimene seminar panid mu elus esimest korda tõsiselt õppima. Ma kolisin sügisel ema juurde ja elasin kesklinnast kaugemal, mis tähendab, et need kaks näitajat kokku ei tekitanud minus suuremat isu väljas käia. Ühika järgi olin ma ikkagi teataval põhjusel meeleheitel ja see oli ainus koht, kus ma pidin käima, sest ma tahtsin. Ma olin oma tahtmises ka nii järeleandmatu, et teise korruse lühikesest tiivast ma kunagi kaugemale ei jõudnud ja kui keegi mu tuttavatest, kes samas majas elas, mind külla kutsus, siis ma ikkagi ei jõudnud. Ja mul oli täiesti ükskõik, ma ei mõelnud isegi vabandusi välja. Vist.
Teiseks: mul polnud kunagi peaaegu üldse raha. Jajaa, ma olen kogu aeg rääkinud, et varsti lähen tööle. Siis kui see lõpuks ka vajalikuks osutus, polnud mul töö jaoks enam aega. See ei tundu kuidagi loogiline mulle praegu üldse ka: korralikult on ainult ju niikuinii ühte asja võimalik teha. Kuigi.. selliste tõekspidamiste pärast ma nii traagiline olengi ilmselt. Järelikult peaks siis, kui pole just elu-aeg eeskujulik õpilane ja korralik tütar olnud, laskma mõlemil pohhuilt minna. Nii suurtes plaanides ma ei oska multitaskida – kui ma olen millegagi seotud, siis olen ma sellele pühendatud. Aga nohh..
Kolmandaks: ma läksin emaga tülli, ta põhimõtteliselt viskas mind kodust välja ja ma läksin akadeemilisele. Akadeemiline kirjutamine ja kultuuriteooriate ümber targutamine pani mul igasugused loomingulised kanalid kinni. Selle kohta võib öelda vaimne akne, näiteks. Ma ei osanud seda toona teadvustada, aga ma seisin nagu teelahkmel, mil pidin valima kahe tähtsa suuna üle: kas rahuldada oma uudishimu läbi raamatutarkuse ja unustama piirideta genereerimisvõime või hakata omal käel saadud mõttedistsipliini hoides asju samavõrra uurima kui ka välja mõtlema. Ma ei näe perspektiivi teadlaseks olemisest. Mu kursusel käib 100 inimest – kõik kirjutavad sama formaati. Ma parem annan kohe alla.
Neljandaks: kui pikk ja sitt jutt lühidalt kokku võtta -
“Ema, ma tulen vist koolist ära. Lähen õpin juuksuriks kutsekas. Ma ei usu enam ülikooli.”
“Mida? Mida sa teed? Sa kujutad ka ette, mis maailma sa sisened? See on nii pinnapealne, sa ei saaks seal hakkama niikuinii, usu mind.”
“Ma tahan midagi praktilist teha, selle ülikooliharidusega ei saa ma niikuinii tööd.”
“Seal ilumaailmas sa küll hakkama ei saa.. meie isaga investeerisime sinusse..”
“Mine vittu!”
“MIDA SA ÜTLESID? Kuidas sa julged?!”
Löön pauguga ukse kinni, nagu tavaliselt, teen väljas tobi, rahunen, tulen tuppa tagasi. Emal ikka veel käed värisevad ja ta räägib telefonis isaga: “NO NÜÜD TA TULI TAGASI, TAHAD MIND VEEL VITTU SAATA VÕI?!” Ausõna, ma olin vähemalt poole rahulikum ja pidin peaaegu naerma hakkama. Ta annab mulle telefoni, isa tahab minuga rääkida. Ma olin temaga eelmine päev messengeris pikalt rääkinud (mida ei juhtu rohkem kui korda poolteise aasta jooksul max) ja väga avameelne olnud, kasutades ka väljendeid a la ära anna orjale haridust, kui sa ei taha, et ta sulle vastu hakkaks, sest ta hakkas ka mu otsuse peale mingi jama tootma (või oli see muu jutu käigus või mis vahet sel ongi) – ma tundsin end elus esimest korda mugavalt temaga ausalt asju arutades ja tema ütleb mulle telefonis: ” Kui sa tahad ülikoolist ära tulla, siis meie sind ei toeta, otsi omale ise elukoht ja töö ja tee mis tahad. Meie oleme oma otsuse teinud, koli kasvõi homne päev välja!! Ja see kuidas sa eile minuga rääkisid oli VÄGA ülbe, kelleks sa ennast pead?! (Sa ei austa meid üldse, kõik mis me sinu heaks teinud oleme!) Sa oled väga, väga ülbe kutsikas ja ma karistan sind selle eest, oi kuidas karistan..!!!” No see moment oli mulle nagu Buddhale virgumine. Lihtsalt üks murdosa sekundist ja kõik oli minu jaoks muutunud. Ma vedasin oma kesta lihtsalt tänavale ja liikusin vist intertsist alkopoodi. Lumi oli maas, ma ostsin lapiku Vana Tallinna ja vist veel suitsu, läksin Kassitoomele ja istusin mingisuguse lumehunniku otsa ja kirjutasin, nagu ma polnud üle poole aasta kirjutanud.
See oli jõulude-eelne aeg, fantastiline ajastus! Ja muidugi ma kolisingi järgmine päev välja, aga enne ootasin muidugi ära selle momendi, mil ma teadsin, et nad linnast läinud on. Ma teadsin üsna täpselt, millist sitta mu vanemad on võimelised genereerima ja ma hoian sellest heaga tänase päevani eemale.
Ja nüüd ma olen siin. Keset ostuparadiisi, kuhu oma rängalt teenitud raha tullakse raiskama, kus ma saan peadpidi kapis kodust kaasa toodud võileibu süüa ja rahulikult ülikooli edasi mängida. Vähemalt saan seekord raha endale, kuigi ega ma sellega ümber käia ikkagi ei oska ja ma saaksin juba päevase täpsusega öelda, millal mu pangakonto jälle nullis on. AGA noh, hea sõber pohhui lohutab mind alati. Ja mul on veel mõned lemmik kirjanikud üle lugemata.
mmh, sa õpid kirjandust? kõige hävitavam ala, mida õppida, kui sa ise kirjutad.
liis
mai 5, 2011 at 5:35 p.l.
Laveerin ikka rohkem etnoloogia ja folkloristika poole. Nendegi seedimine võtab omajagu.
trinksu
mai 5, 2011 at 9:33 p.l.