ELU ÜLIKOOL

See kõik on ikkagi enamasti pinnapealne, kui võtta must-valgelt, mida ma ise olen kirjutanud: mina piinlen ja teised ei piinle. Seal on kindlasti mitu otsa, ma tean seda. Ma üritan siinkohal mitte jälle hakata süüalust mängima (kuigi eneseõigustuseks tuleb öelda, et ma olen  p ä r i s e l t drama queen ja seda ei saa verest välja imeda), vaid ma üritan asjad nüüd vaatepunktideks jagada: mina vs vanemad. Ma pole enam päris nii loll, et võiksin öelda, et mulle on liiga tehtud – sellest staadiumist olen ma üsna ammu juba väljas. Ja sellepärast olen ma kuudeviisi üritanud seda situatsiooni ikka nii paljude eri külgede alt näha kui võimalik, sest mul on seda nii raske uskuda olnud. Need õudsed flashbackid minevikust ei tee hetkesituatsiooni kuidagi helgemaks või lihtsamaks, aga see paneb detaile juurde. Kui ma ainult neid nii kohutavana ei näeks..

See on huvitav, et me enamuse oma lapsepõlvest ära unustame. Või et me üldse suudame elu nii palju ära unustada. Sest me teeme iga päev midagi, konstantselt mõeldes oma tegude mõttele (no kes kui palju, aga eesmärk ju ikkagi on), aga kui hakata 5 aasta pärast mõtlema, milline, miks ja kes ma olin, siis saab võib-olla ainult üldistavalt midagi enda olemusest öelda, sest enamust lihtsalt ei mäleta. Just neid väikseid igapäevaseid kinnisideid ja salasoove, unistusi. Mis siis rääkida lapsepõlvest..
Mul pole kunagi kadunud see tundmus, et midagi oli sealt puudu. Ja isegi kui ma sain vanemaks, siis oli mul ikka kodus olles tunne, et midagi on väga puudu. See “midagi” oli ehk nii suur, et ma ei osanud seda teadvustadagi, aga miski pani mind pidevalt otsima  – mu tavaline kaaslane oli ängistus millegi järele. See on mind nii kaua jälitanud kui ma mäletan. Kõige selgemini saab selle olemasolu tuvastada juba umbes alates 8aastaselt peale kui ma mitu aastat täiesti maniakaalselt mingit poistebändi fännisin. See oli midagi kultusetaolist. Minusuguseid fänne oli üle maailma ja polnud asju, mida meiesuguseid poleks nende bändiliikmetega seostanud: seinutäitvatest plakatitest ja plaatidest lõpetades fännihümnide ja erootiliste jutustustega. Tagasivaadates ei suuda ma seda uskuda, millise andumatu kirega ma iga päev nendest üsna tühistest poppasa bändi lauljatest unistasin. Ja kui ebareaalsed olid mu unistused! Aga see andis nii palju, et oli selline aines, millel oma fantaasiat rakendada.. See tegi mind õnnelikuks, et ma sain asju välja mõelda ja sellesse uskuda. See oli omaette muinasjutt ja keegi ei kiskunud mind sellest välja, keegi ei saanud seal midagi ära rikkuda: see oli turvaline paik minu peas, palju parem kui ülejäänud maailm.
Kuigivõrd elan ma siiamaani mingis oma väljamõeldud paigas. Muidugi täna saan ma aru, et see on üsna ohtlik ja ebatervislik, sest nii on reaalsusega veel valusam leppida. Mingi alaline mäss ei lase mul mu unistustest välja tulla ja seista kahe jalaga maa peal, et tunda täielikult gravitatsiooni paratamatust, vaesust, mustust ja lootusetust, mille keskel me elame ja mida ehk polegi võimalik muuta. Ja võib-olla selle sama pärast on mul ka nii raske leppida sellega, et ma olen juhus, sest minu peas juhuseid ei esine. Minu peas on määratus, saatus, kõrgemate jõudude kokkumäng. Aga minu loodud maailm on ideaalmaastik.

Et ennastki raputada tahan ma kirja panna faktid nii neutraalselt kui oskan:
ma ei olnud planeeritud
emal oli vaja oma kodust pääsemiseks “piletit” – “Vaesus oli õudne, aga ma teadsin kogu aeg, et ma pääsen sellest kuidagi. Ma isegi ei muretsenud, ma teadsin lihtsalt, et see peab juhtuma.” Isa ei uskunud, kui ema talle pärast Tõnis Mägi kontserdit ütles, et ta rase on. “Ju mõtles, et tüdrukutel ikka juhtub. Tal ei tulnud vist pähegi, et tema laps..”
Ja ema muud sõnad: “.. aga kui sina väike olid, siis sellest ma suurt ei mäleta. Esimesed 10 aastat polnud sind nagu minu jaoks olemaski. Kui sa väike olid, olid sa minu jaoks nagu elus nukk – kui sa öösiti nutsid või alla tegid, siis hoolitses su eest vanaema.”
“Ma tahtsin end seal Hispaania reisil olles ära tappa. Kui me *sinna kohta* kolisime, siis oli meil isaga tüli ja ma neelasin tablette, tahtsin end siis ka ära tappa.”
“Ega me pole kunagi kokku hoidnud. Kui *see pank* põhja läks ja isa enamuse oma rahast kaotas, siis käis ta alati kusagil väljas ega lubanud küsida, kus ta on. Või kui see aasta oli, kui meil üle kuu keegi ära suri.. kui Gerti suri, siis ta ei osanud lihtsalt midagi teha, teda polnud, sest ta ei osanud selle olukorraga toime tulla.”
“Taanieliga on hoopis teistmoodi, ma polnud seda varem tundnud, sinuga sellist asja polnud – see kui sa sünnitad, siis sa oled alles tõepoolest midagi loonud.”

Minu tunded seoses selle infoga:
kõigil oli tegelt pohui. Abort on lihtsalt jõhker asi, võib-olla polnud neil selleks raha, võib-olla oli  sünnitamine  lihtsalt kergem otsus – ikkagi ju põhjendus, miks oma masendavast ja süürohkest kodust välja kolida.
raha on olulisem kui lähedus
äkki ma tõesti olen lapsendatud? mind aeti sünnitusmajas kellegagi segamini?

Ma saan aru, et selliste asjade ütlemine on 16aastaselik, aga ma ei oska enam midagi välja mõelda. Mu mõistus on otsas. Seal peab ju ometi midagi inimlikku olema. Nii kaua kuni ma ennast mäletan, olen ma isale vastu paukunud. Nii kaua, kuni ma ennast mäletan, ei tea ma, et oleksin kunagi vanaemaga paukunud. Ma mõtlen vanaemast kui maailma parimast inimesest – kui kellestki, kelleta ma ei saaks hakkama. Tema sõna on tarkus ja tema nõu on kuldaväärt ning ma tean, et ka mu vanemad peavad temast sama. Isa on karistaja, vanaema andestaja – kuigi nende soontes voolab sama veri.
Kui ma kellelegagi väga põhjalikult tülis olen, või mingit muud väga suurt tunnen, siis ma mõtlen sellele, et kuidas ma reageeriks, kui saaksin teada, et ta on surnud. See on nagu tunde-indikaator. Kuna vanaema on vana, siis sellele olen ma mitu korda mõelnud.. ja see on pannud mind endale sihte seadma. See naine on elus liiga palju sitta näinud, ja vähim, mida ma teha saan, on talle headmeelt valmistada, kuigi mu jäärapäise iseloomuga pole seegi sugugi lihtne. Aga mu isa.. ma isegi ei tea. Ta on nagu võõras. Isegi temaga ühes ruumis viibida võib olla õõvastav, sest meil on aastatega nii palju pingeid kogunenud, et see on meie vahele nagu müüri loonud, millest me kumbki enam läbi ei näe ega kuule. Ma vihkan raha mitte  peamiselt sellepärast, et ma olen mingi kapitalismivihkaja või anarhist, vaid sellepärast, et mu isa on terve elu sitta visanud ja ajusi nussides oma aega raisanud, et seda teenida. Ma ei saa sinna midagi parata, et see paneb mind tundma, et raha on talle perekonnast tähtsam olnud. Ma mõtlen hirmuvärinatega sellele ajale, kui me ainsaks nädalavahetuse lõbuks oli sõita mõnda kaubanduskeskusesse, et seal päev otsa asju osta. Ja kalleid asju! Kuigi eestlaslikust kitsarinnalisusest vaatasime me alati hindu, välja arvatud isa muidugi. Kui ma tööl olles analoogset peremudelit näen tekib mul automaatselt vajadus kapid lukku panna ja minna maja ette tobi tegema, sest see on nii rõve. “Me näeme nii head ja korralikud välja, me käime 5 päeva nädalas tööl, kasvatame oma lapsi, sööme korralikult ja käime teatris, aga tegelt oleme värdjad ja peksame oma lapsi, kui nad liiga kaua õues on ja karjume nende peale kui seep vales kohas on.”

Ainus ratsionaalne põhjendus kogu sellele perses peremudelile, mille sees ma kasvanud olen, peab olema geneetiline. Ema sünnitas mu 19aastaselt. Tema ema tappis end ära, kui ta väike oli. Ma kasvasin leinava ema käe all üles, kes oli pidevalt närviline. Ta on seda isegi tunnistanud. Umbes 30aastaselt alles läks psühiaatri juurde. Ta pidas end oma ema surmas terve see aeg süüdi ja ma kahtlustan, et see ongi see sama süütunne, mis minule on jäänud. Gogol kirjutas raamatatus “Inimeste seas”, et mõned tunded, mida me lapsepõlves oleme harjunud tunda, jäävad meie mõttemustrisse nii tugevalt, et neist ei pruugi eluaja jooksulgi vabaneda. Ma mäletan, et mu sõbrad ei julenud eriti mul külaski käia, sest nad kardsid mu ema. No ja ei saa absoluutselt salata, et ta oligi hüsteeriline. Ei olnud armu isegi siis, kui mul sõbrad külas oli – sain ka nende nähes sõimata. Läksin kooli, sain sõimata. Miks ma ei peaks ülbe olema? Muidugi oleks viisakam mitte olla, aga nii on igal juhul turvalisem. Nagu mu vanemadki, pole ka minagi kuigi tolerantne inimene, sellepärast ma pigem inimestega ei suhtlekski – ma ju tean, et olen mõrd. Ja ma olen haavatud ja ilmselt ka kibestunud juba praegu, aga päris kõik pole vist kadunud.

Kogu see jutt on miski, mida rääkida vaid korra, aga mina olen seda juba vist liiga palju kedranud sellest väljapääsu leidmata. Midagi moraalset vist koputab mu südamele, küsides kas nende inimestega, kelle katusel all sa oled kasvanud ja kelle veri su soontes voolab, ei peaks suhtlema? Kas nad on tõesti mu hingele nii vänged, et mul koos olles hapnikupuudus tekib, kuigi ma iga kord esimesele rongile olen jooksnud, et mitte lämbuda? Ma tõesti ei julge vist endale seda tunnistada, et mul on kergem ilma nendeta. Mul on kergem olla oma ära raisatud rahata näljas, kui paluda neilt tütrelikult almust, mille vastu ma eksimuste korral saaksin ikka veel sõimu sellest, kui madal ja tähtsusetu ma olen?
Kuigi ega sõnad “sa oled ikkagi meie tütar ja me armastame sind sellisena nagu sa oled” pole ka vaatuse viimastes stseenides puudulikud, on nad kogu meie ühise elu lõpul üsna kehtetud. Mul ei ole enam midagi öelda, ma ei kurda enam ühtki muret, ma kuulan veel mõned jutud  su ostudest, ema, ja itsitan endale pihku – oh, millised mured!