PÄRAST MÕNDA AEGA
Olles valinud paljude lahtrite ees mida täita ja mida täitmata jätta, pole ma suutnud olla truudusetu vanadele armsaks saanud asjadele. Kord olen kogunud nii uut, olles unustanud vana ning kogunud vana, unustades uue. Kuidas on õigem, seda ei tea ma päris täpselt nüüdki, aga mõned asjad on kindlasti selgemaks saanud. Sest paljusid asju on vähemaks jäänud. Aga selle kõige juures pole kadunud mu hirm olla naeruväärne – eriti kui kõik peale minu sellest aru saavad.
Mõistes oma üsna pikaajalist püüet ehitada üles midagi identiteedi sarnast, olen alles nüüd aru saanud, et kui sel puudub kindel vundament, siis on kogu eelnev kisamine olnudki lihtsalt kisa, mitte deklaratsioon vabadusest või iseseisvusest. Kui piisavalt kõvasti lärmata, võib, nagu näha, isegi end uskuma jääda. Päris nii must-valge see kõik muidugi pole.. midagi on aja möödumisest alati õppida, aga kuidas seda kirjeldada – selleks pean õppima eimillestki.
Luulega on lood kehvad, aga see pole üldse hull, sest luulega ei hakkagi kunagi arveid maksma. Kirjutamine on sitt kutsumus, ent see on siiski huvitavam kui see, mida suurem osa inimesi teeb. Lõpuks saan ka mina aru, mida tähendab nälg selle sõna kõige otsesemas tähenduses, aga see ei painuta mind siiski tegemaks midagi, mida pean valeks. Ja see on ilmselt ainuke asi, millega ma kelkida saan, endal kõht korisemas. Muidugi paneb see taaskord surmale mõtlema, aga see ei tundu üldse tõsiseltvõetavam kui elu – veab lihtsalt neil, kes surevad ilma piinadeta. Nälg ei tee piina, sest see on ajutine. See on isegi üsna distsiplineeriv, eriti kui ei pea füüsilist tööd tegema. Muid palju rõvedamaid asju toimub analoogselt, mille väljaütlemiseks läheb mul veel tõenäoliselt üsna kaua aega.
Loome- või elamisevalu.. ikka olen nagu sitt pilpal, mitte kunagi piisavalt hea. Aga see iseenesest ei kurvasta mind..
