Kirjutamine näib neil päevil kurva paratamatusena, mida see vist kogu aeg olnud ongi. Elada on parem, kui selle üle mõelda, eriti kui ma olen vastu võtnud otsuse minna üle kõigi piiride, mis mind siiani pärssinud on. Kuigi mul on säilinud vajadus mind kummitavad teemad selgeks mõelda ja mul on suurenenud soov mõista igasuguseid protsesse, millest elu koosneb, tuleb mul puudu sellest ennasthävitavast kihust oma hinge puistada. Umbes kuu aega tagasi mõistsin ma põhjalikult, et ennasthävitav väljapoole elamine toob mind iga järjekordse vapustusega sõna otseses mõttes surmale lähemale. Sellepärast ei kirjuta ma nüüd kaua aega, kui mitte igavesti, ühtki luuletust, sest suudaksin neid luua ainult armastusest, mida ma endale lubada ei saa. Ma ei taha ennast enam kunagi lõhki rebida, ma ei taha endale enam kunagi haiget teha sellega, mida ma tean end tundvat.
